Seetõttu lükkas ta ka Dareiose rahupakkumise tagasi. 332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja Foiniikia laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks. Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid olnud umbes 18[viide
Selle koosseisus olnud Kreeka palgasõdurid piirati sisse.Ellujäänud 2000 kreeklast kuulutati reeturiteks ja saadeti orjadena Makedooniasse.Esimese aastaga vallutas Aleksander kogu Väike Aasia. Pärast Granikose võitu mööda Väike Aasia rannikut lõunasse liikunud Aleksandrit tervitasid kreeka linnad kui Pärsia ikkest vabastajat. Järgmine suur kokkupõrge leidis aset Issose linna lähedal 333. aasta sügisel eKr. Pärslased asusid väikese jõe kaldal,kuna makedoonlastel tuli jõgi ületada.Kolmekordses ülekaalus olnud Pärsia vägi ei saanud kitsas orus aga korraga tegutseda ning sai taas hävitavalt lüüa.Aleksandri kätte langes kogu rikas Pärsia laager koos kuninga ema,naise ja kahe tütrega.Pärsia kuninga ettepanekud rahu sõlmimiseks lükkas Aleksander tagasi. Ta seadis esmakordselt selgelt oma sõjakäigu eesmärgiks kogu Pärsia territoorimui vallutamise. Vabastajana võeti Aleksandrit vastu Egiptuses,kus ta kuulutati vaaraoks ja jumal Amoni
rahupakkumise tagasi. 14 332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja Foiniikia laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks. Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid
Esimeses Puunia sõjas (264 241) oli ta sunnitud astuma liitu roomlastega. See liit püsis Hieroni surmani. Tema valitsemine tagas Sitsiiliale stabiilsuse ja heaolu. Hieroni järglane Hieronymos liitus teises Puunia sõjas kartaagolastega. 212 vallutasid roomlased Sürakuusa. Makedoonia ja Kreeka Makedoonias valitses Antigoniidide dünastia Antigonos Gonatas (276 239) ja tema järglased. Enamus Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas enamasti Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel oli garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Isthmose maakitsuse juures. Rhodose saar püsis Makedooniast sõltumatu linnriigina, oli üks tähtsamaid kaubalinnu Vahemerel ja Egiptuse Ptolemaioste liitlane Makedoonia vastu. Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid ka Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta: Aitoolia liit Kesk-Kreekas tõusis eriti esile galaatide sissetungi ajal, mil kaitses
Mida edas itta läks seda enam tal vaja neid läks. Tarvidus , võtta ka kohalikke oma sõjaväkke, abistavatesse üksustesse ja sõja lõppedes juba nagu ka faalanksisse. Pidi taotlema eliidi lojaalsuse, sõjalistes ametites oli makedoonialased, aga tsiviilametites oli kohalikud. Ta pidi käituma nagu Aasia kuningas. Tema muutuine pärsia kuningaks, hakkas kandma avalikel puhkudel pärsia päraseid riideid (mitte kreeklaste ees), Roxana oli kesk-aasia päritolu, paksu pahameelt makedoonlastel ja kreeklastel , nõudis seda etiketti et kuninga ees maani maha kummardama. Proskynesis. Aasialastele oli see normaalne , kreeklastele ja makedoonlastele tundus see alandav, tugevad konfliktid, kes keeldusid seda tegemast. Tema iseloom oli, ta oli endast ülimal heal arvamusel, talle oli omane selline äkiline meelelaad, oli pahe joomisega, allikatest hästi teada, et pidutsused kestsid hommikutundideni. See tekitas konflikte ja
annaabi.ee 
