MOSKVA LAHING Vahetult mõni päev hiljem aga algas Kiievis maailmaajaloo seni suurim vägede ümberpiiramine sakslased võtsid septembri lõpus vangi üle 600 000 NSV Liidu sõjaväelase. Ka Konevi juhitud Läänerinne kandis seetõttu suuri kaotusi. Umbes pool miljonit meest olid surnud või langenud sõjavangi. Konevi suured kaotused tulid arutluse alla ka NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitees. Arvatavasti päästis Konevi kohtust või koguni mahalaskmisest Georgi Zukovi otsustav sõna, kes pidas paremaks Konev lihtsalt komandöri positsioonilt maha võtta, hiljem soovitas Zukov Konevi Kalinini rinnet juhtima. Seda üksust juhtis ta oktoobrist 1941 kuni augustini 1942, võttes osa lahingutes Moskva ning hiljem Rzevi ja Vjazma lähistel. Augustist 1942 kuni veebruarini 1943 sai Konev ülesandeks juhtida Läänerinnet. Koos Georgi Zukoviga peab ta sakslastega maha lahingud ... 19431945 1943
(kolm viimast kõik Sindist). Sõtta minemise põhjused ei olnud tihti ühesed. Kindasti oli neid, kes soovisid kommunistide või fasistide vastu võidelda, aga oli ka seikluseotsijaid, kes soovisid uusi maid näha ja karjääri teha. Tihtipeale polnudki nende jaoks oluline, kummal poolel nad sõdivad. Pärast sõda oli osa eestlasi langenud ka vangi. Näiteks Leopold-Rudolf Bette, kes osales 11. Interbrigaadi tegemistes, jõudis Eesti NSVsse tagasi alles 1956. aastal. Tal õnnestus mahalaskmisest pääseda, kuna ta väitis veenvalt, et on madrus, kes jäi laevast maha. Pärast sõda (s19) Hispaania kodusõda lõppes 1. aprillil 1939. Saanud nii enda, kui ka mõttekaaslaste armee võidust innustust, ründas sama aasta 1. septembril natsistlik Saksamaa Poolat ja vallandas sellega II maailmasõja. Loomulikult ei olnud Hispaania kodusõda üks II maailasõja peapõhjustest aga selle sammuga muutus Hispaania kodusõda üheks
enamlaste viha alla. 21. novembril 1917 arreteeritigi ta enamlaste poolt Tartus, kuid vabastati peagi Eesti organisatsioonide ja 1. Eesti polgu ühisel nõuded. Peagi arreteeriti A. Tõnisson uuesti ja veeti Petrogradi, Krestõ vanglasse, kus mõisteti surma kui nõukogude korra kukutaja Haapsalus ( 1. septembril 1917 oli A. Tõnisson lasknud vangistada enamlaste poolt Haapsalusse saadetud sõjarevolutsioonilise komitee ). A. Tõnisson pääses mahalaskmisest vaid õnneliku juhuse tõttu ja sai Brest-Litovski rahu põhjal 1918. aasta märtsi alul tagasi Eestisse. Määrati siin Ajutise Valitsuse poolt Eesti sõjaväes brigadiiriülemaks ja ülendati 12. märtsil kindralmajoriks. Nagu samal päeval ülendatud A. Larka ja E. Põddergi, kuulutati A. Tõnisson ülendatuks Põhja- Eestit okupeeriva saksa 68. kindralkomando ülema kindral Adolf vabahärra von Seckendorffi päevakäsuga. Kohe peale seda aga eestlaste-sakslaste suhted halvenesid ja 5
üksik jalaväebrigaad kindlustus Sõrve poolsaarel. Sõrve vallutati 61. jalaväediviisi 162. ja 151. jalaväerügemendi rünnakuga maad mööda, sest meredessandiks oli rand liiga kivine ja dessantaluseid hoiti Hiiumaa vallutamise jaoks. Kümmekond päeva kestsid rasked lahingud Sõrves. Lahingute ajal pandi taganevate punaväelaste poolt Torgu lähedal Iide külas toime massimõrv: kuklalaskudega tapeti 16 saarlast ja neli Saksa sõjavangi. Türju kalapunkti juhatajal õnnestus aga mahalaskmisest pääseda eluga, kuul läbistas ainult mehe mütsi ning tal õnnestus august põgeneda. Pilt 19 Täiendavat varustust toonud transpordilennuk on maandunud. Ajavahemik 17.20. september 1941. Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF SM 3901: 22 3. oktoobril hakkasid punaarmeelased end vangi andma. Nende lennuvägi lendas ära Leningradi suunas. 5. oktoobril varises Sõrve kaitse kokku (BA MA, RH 24-42/10, 319342). Ööl vastu 6. oktoobrit langes Sõrve kaitse juht polkovnik P
Hiljem oli ta ohvitseride kursusel ja sai ka korpuses leitnandiks. Kui kord kolm päeva suitsu ei antud, läks ta sakslaste poole üle. Nädala pärast langes ta muldonnis une pealt oma väeosa kätte vangi. Kuna tal oli väärtuslikke luureandmeid, pääses ta kergemalt, kuid siiski tagandati ta reameheks ja pandi trahvipataljoni. Sealgi tõusis ta juba starsinaaks, kui korraga äkki elutüdimus peale tuli. Lahingus tõstis ta mõlemad käed, aga sai vaid haavata. Ülo pääses mahalaskmisest, aga jäi invaliidiks. Pärast sõda õpetas ta põlevkivikaevanduse klubis peotantse. Naiseks võttis ta ühe Haralast pärit sööklatüdruku. Kuna kolme lapse toitmine polnud kerge, kirjutas ta Moskvasse Ülemnõukogu Presiidiumisse kirja, kus ta kõik ära rääkis ja lisas, et ta on oma vigadest tõsised järeldused teinud ning tahab sotsialistliku isamaa hüvanguks töötada. Seeläbi sai ta kaevanduses lukkseppade brigadiriks. Seal jõudis ta
poliitikud, hakati suvel arreteerima. Päts sattus väljamaale vangilaagri Strandman Eesti vanglas, Konik ja Põdder ning muidugi oli neid rohkem. Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste saatus on siiani veidi ebaselge. Nad olid teel üle kinnikülmunud Soome lahe, kuid nad jäid kadunuks. Isegi mingid põrmud toimetati koju. Ametlik uurimine kinnitas, et jõudes Suursaarele, sattus sakslaste otsa ja ta lasti maha. See versioon on kahtluse all, üks argument on, et on mingi foto Jüri Vilmsi mahalaskmisest, mis on töödeldud. Tõenäoline on, et sakslased said nad kätte, aga kuidas ja millal, seda ei tea. Balti (hertsogi)riik: maakogude otsused, Baltisakslased olid oma positsiooni tugevdanud. Baltisakslased võtsid üle linnavalitsused. Linnavalitsused, need mis olid juba enne 1917.aasta veebruarirevolutsiooni eestlaste käes, saadeti laiali. Asendati eestlastest linnapead ja nõunikud baltisakslastega. Baltisakslased ajasid edasi Balti riigi loomise mõtet.
annaabi.ee 
