Kui on õnne, elavad suuremad vihmaussid mitu aastat. SUGULASED Vihmaussid kuuluvad klassi Oligochaeta - väheharjasussid, võrreldes hulkharjasussidega (Polychaeta) on neil harjaseid üldjuhul vähem ja hõredamalt. Kui palju väheharjasusse kokku on, ei tea päris täpselt keegi. Üle kolme tuhande liigi kindlasti, võibolla et koguni neli-viis tuhat liiki. Enamik väheharjasusse elab mullas. Vaid kolmandik sellesse klassi kuuluvatest loomadest eelistab elupaigana veekogusid, enamasti mageveelisi. Vihmaussi lülistunud keha igal lülil on neli paari harjaseid, mis enamasti paiknevad kella numbrilauga võrreldes kahe, nelja, kaheksa ja kümne kohal. Harjased aitavad vihmaussidel roomata ja ennast oma käikudes kinni hoida. Kui panna vihmauss paberile, võib selgelt kuulda krabinat, mida harjased liikudes tekitavad. Kui pooleldi mullast välja ulatuvast vihmaussist kinni haarata ja üritada teda lagedale
magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul.
Koos soolase veega kanduvad läbi Taani väinade Läänemerre merelise päritoluga planktonvetikad. Kui Arkona nõo ülemistes kihtides esinevad riimveelised liigid (Chaetoceros wighami, C. holsaticus), siis põhjalähedastes, soolasemates kihtides on ülekaalus merelise päritoluga Nitzschia serriata, Thalassiothrix nitzschoides. Analoogiliselt kandub fütoplankton koos soolasema veega Läänemere keskosast Riia lahte. Jõgedega kandub Läänemerre mitmesuguseid mageveelisi vetikaliike, eriti rohevetikate ja silmviburvetikate hõimkonnast. Fütoplanktoni sesoonsed muutused · Kevadel: fütoplanktoni arvukus suureneb, sest suureneb valguse intensiivsus ja toitesoolade kontsentratsioon. Soolad kantakse pinnakihti sügavamalt vee ringlemise tõttu. Toiteaineid tuuakse ka jõgedest suurveega.Domineerivad ränivetikad ja dinoflagellaadid. Võib esineda vee õitsemine päikeseliste ilmadega
magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul.
magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul.
(2004) põhjal on selgroogsetest loomadest I kaitsekategoorias19, II-s 53 ja III-s 90 liiki. Kalad: Eesti kalastikku kuulub kolm liiki sõõrsuude ning 75 liiki ja alamliiki luukalade klassist. Esindatud on 29 sugukonda. Kalad levisid Eesti alale pärast jääaega. Elupaiga järgi jagunevad kalad mageveekaladeks ja merekaladeks. Kuna Läänemeri on Eesti piires väga riimveeline, siis kohtab lahtedes ja väinades või vähemalt jõgede suudmealadel hulka muidu mageveelisi kalu. Paljud kalad on siirdekalad ja poolsiirdekalad, kes lähevad kudemiseks merest jõkke või vastupidi; osa sooritab mere piires pikki kuderändeid. Suur osa kalu on majanduslikult tähtsad. Püügikalade saagikuselt on Eesti mageveekogudest olulised Peipsi ja Võrtsjärv. Peipsi tähtsaimad püügikalad on peipsi tint, ahven, koha, latikas, särg ja haug, Võrtsjärves latikas, angerjas, koha ja haug.
annaabi.ee 
