Kuna Jaanil sai hing täis, läks ta linna ühte kõrtsi, kus ta kohtus Kahi-Kaarliga ning veel ühe linnamehega. Nad võtsid ühed joogid ning lõpuks asus Jaan teele. Kodus oli ema tema pärast mures. Ka Anni tuli Jaani vaatama ning tõi perenaisele värsket liha ja võid. Järgmisel ööl tuli Kahi-Kaarel jälle ning temaga oli kaasas seesama linnamees. Neil oli see täis varastatud kraami, mille Jaani lauta toimetasid. Jaan ei saanud seetõttu öösiti magadagi. Kui Kaarel uuesti tuli ütlen Jaan, et ta oma vara minema viiks, et tihti teda nähtud siia käimas. Kaarel viis oma vara ära. Nüüd sai ka Jaan rahulikumalt magada. Uuel nädalal otsis Jaan raha, kust vähegi võimalik oleks. Ta kohtus taas Kahi- Kaarliga, kes pakkus talle müümist teisel pool alevikku. Järgmisel päeval asus Jaan teele. Ta sõitis ööd ja päevad kuni kohale jõudis. Laadal müüs ta hobuse koos reega ära ning sai 50 rubla
innustasite minema. Me olime siis alles poisikesed ja Teie panite meid uskuma, et me oleme mehed. Te andsite meile valelootusi. Teie õhutasite meid, kuid nüüd me istume kaevikutes, peas täid, oleme pesemata, kõrvus kostab suurtükimürin, ja me ei mõtlegi kuulsuse ega au peale. Meie ümber võitlevad sajad tuhanded sõdurid, mitmed kümned tuhanded on vigastatud või hukkunud. Ja selline pilt jääb meiele eluks ajaks silme ette. Me ei saa öösiti magadagi. Me peame Teile ütlema, et õudusele on võimalik niikaua vastu panna, kuni lihtsalt alistutakse olukorrale, ent teadke seda, et see olukord muutub väljakannatamatuks, kui seda palju taluma peab. Me peame tohutult oma tundeid maha suruma, et mitte kaotada oma selget mõistust. Sõda ei ole koht noortele poistele. Sõda ei ole üldse vajalik ega kellegi koht. Sõda laastab inimese täielikult, tema elu, mõtted, tulevikuvisioon, soovid ja lootused muutuvad.
Kui see poleks nii, jõuaks meie eksistents lõpule. ,,Igas inimeses peitub kiskja" Igas inimeses on miski, mis teda tõeliselt ajab ,,hulluks". Teatud tegevused ajendavad veelgi muutuma hullumeelseks. Kiskja peitub igas inimeses, see on kindel, sest pole olemas inimest, keda jätavad kõik maailmaasjad külmaks. Isegi kõige igavamas ja tuimemas isiksuses elutseb elajas, kes otsib väljapääsu. Raamatutegelane on ka selline ilmetu kuju, kuid temas peitub selline kiskja, mis ei lase tal magadagi. ,,Igas inimeses on komplekse" Igas isiksuses on kooskõlastamata mõtteid ja komplekse. Need tavaliselt ei kao elu jooksul, kuid neid saab tasahaaval lihvida ja sobitada isiku ja hingega. Keegi ei ole siia ilma sündinud õnnelikuna, sest kõigis meis leidub probleeme. Hingeelu ei ole loodudki täiuslikuks, sest ilma kompleksideta ei kujunegi isiksus välja. ,,Stepihunt on teos meeleheitest ja üksindusest"
Aga Bradley ei suuda seda ja ennem jõuab Arnold koju. Ning Bradley põgeb kiiresti. Tänava peal põrkab ta kokku Julianiga. Ta vaatab tema jalgu ja sel hetkel ta arvatavasti armubki Julianisse. Paraku on Arnoldi tütar Julian kahekümnendates, seega on nende vanusevahe suur. Sellepärast ka Bradley oma tundeid Juliani vastu eelistab varjata. Salajana armastus mõjub talle võibolla isegi paremini. Ta ei taha seda avalikustada. Hakkab talle kinke ostma, öösel ei saa suure õnne tõttu magadagi ja otsib koguaeg põhjusi Julianiga kokkusaamiseks. Hea põhjus on see, et Julian palub Bradleyt end õpetama, et ka temasuguseks kirjanikuks saada. Seega saavad nad Bradley pool päris tihti kokku, et analüüsida Hamletit. Julian kutsub Bradleyt kuulama ja vaatama ooperit „Roosikavaler“. Kuna see jutustab armukestest, kel ka suur vanusevahe, ei suuda Bradley enam seal olla. Tal voolavad pisarad ja tunneb, et hakkab oksele. Ta lahkub saalist ja läheb tühjale tänavale oksendama
Aga Bradley ei suuda seda ja ennem jõuab Arnold koju. Ning Bradley põgeb kiiresti. Tänava peal põrkab ta kokku Julianiga. Ta vaatab tema jalgu ja sel hetkel ta arvatavasti armubki Julianisse. Paraku on Arnoldi tütar Julian kahekümnendates, seega on nende vanusevahe suur. Sellepärast ka Bradley oma tundeid Juliani vastu eelistab varjata. Salajana armastus mõjub talle võibolla isegi paremini. Ta ei taha seda avalikustada. Hakkab talle kinke ostma, öösel ei saa suure õnne tõttu magadagi ja otsib koguaeg põhjusi Julianiga kokkusaamiseks. Hea põhjus on see, et Julian palub Bradleyt end õpetama, et ka temasuguseks kirjanikuks saada. Seega saavad nad Bradley pool päris tihti kokku, et analüüsida Hamletit. Julian kutsub Bradleyt kuulama ja vaatama ooperit ,,Roosikavaler". Kuna see jutustab armukestest, kel ka suur vanusevahe, ei suuda Bradley enam seal olla. Tal voolavad pisarad ja tunneb, et hakkab oksele. Ta lahkub saalist ja läheb tühjale tänavale oksendama
Öösel tulid venelased korterit üle vaatama. Marta peitis Taavi voodi alla. Sealt põgenes mees aknast välja aknaraamile seisma. Venelased kontrollisidki esimese asjana voodialust. Taavi pääses tänu ettenägelikkusele. Seitsmes peatükk Ilme oli koju tagasi tulnud. Ta oli rase. Naaber Lepiku Anton tuli naabreid vaatama. Ta rääkis, et ta poeg Mihkel tuli koju, kuid ta on väga haige. Mihkel olevat Taavit Tallinnas näinud. Ilme ei saanud selle uudise tõttu öösel magadagi. Järgmisel hommikul asus ta Tallinna poole teele. Jaamast ta Tallinnasse sõita ei saanud, sest raudtee oli õhitud. Ta suundus poja Lembituga teele tagasi. Peagi võttis neid peale juudist autojuht. Tallinnas läksid nad Arno ja Liisa poole. Taavi jäi järjekordsest otsast Soome ilma, sest proua Ingalt polnud ikka veel ühtegi teadet tulnud. Taavi sai ümbriku, milles oli pruunile pakkepaberile joonistatud plaan. Ta läks kombinaati, kus arutati ülesõiduplaane.
Öösel tulid venelased korterit üla vaatama. Marta peitis Taavi voodi alla. Sealt põgenes mees aknast välja aknaraamile seisma. Venelased kontrollisidki esimese asjana voodialust. Taavi pääses tänu ettenägelikkusele. Seitsmes peatükk Ilme oli koju tagasi tulnud. Ta oli rase. Naaber Lepiku Anton tuli naabreid vaatama. Ta rääkis, et ta poeg Mihkel tuli koju, kuid ta on väga haige. Mihkel olevat Taavit Tallinnas näinud. Ilme ei saanud selle uudise tõttu öösel magadagi. Järgmisel hommikul asus ta Tallinna poole teele. Jaamast ta Tallinnasse sõita ei saanud, sest raudtee oli õhitud. Ta suundus poja Lembituga teele tagasi. Peagi võttis neid peale juudist autojuht. Tallinnas läksid nad Arno ja Liisa poole. Taavi jäi järjekordsest otsast Soome ilma, sest proua Ingalt polnud ikka veel ühtegi teadet tulnud. Taavi sai ümbriku, milles oli pruunile pakkepaberile joonistatud plaan. Ta läks kombinaati, kus arutati ülesõiduplaane.
Juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) 21 Kõre ehk juttselg-kärnkonn, Manilaiul ja Kihnus kutsutakse teda ka ronijaks konnaks, oli käesoleva sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga tavaline loom. Sealsed elanikud mäletavad aegu, kui soojadel kevad- ja suveöödel kostus rannast omapärast kõrinat, mis vahel nii tugevaks paisus, et magadagi ei lasknud. estis leiduvast kolmest kärnkonnaliigist on kõre kõige väiksem. Täiskasvanud isendi kehapikkuseks on mõõdetud 58 cm, kusjuures emasloomad on isastest suuremad. Kehaehituselt on kõre jässakas ja lühijalgne. Lühikeste jalgade tõttu liigub ta maapinnal ronides või joostes, meenutades seepärast pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on nahk veidi köbruline ning pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega, mille
meestest ja ei taha miski hinna eest maailmas, et see mees teada saaks, et tema, Huck, temast midagi teab, sest siis tapetaks ta kindlasti. Vanamees tõotas veel kord saladust hoida ja küsis: «Kuidas sa selle peale tulid, poisu, et neid mehi jälgida? Kas nad paistsid sulle kahtlastena?» Huck vaikis, sepitsedes ettevaatlikult vastust. Siis ütles ta: «Vaadake, olen üks raiskuläinud poiss, vähemalt kõik ütlevad nõnda, ja ma ei saa midagi selle vastu -- mõnikord ei saa ma magadagi, kui sellele mõtlen ja arutan, kuidas teistviisi elama hakata. Nii oli ka eile öösel. Ma ei saanud magada, ja niisiis lonkisin kesköö paiku tänavaid mööda ja mõtlesin selle kõige üle järele, ja kui ma selle vana lagunenud telliskivilao juurde jõudsin seal alkoholita võõrastemaja kõrval, siis toetasin seljaga vastu müüri ja hakkasin uuesti mõtlema. Noh, ja just siis läksid need kaks selli minust mööda mingisuguse pakiga kaenla all, ja ma arvasin, et nad on selle varastanud