Need on animism ja esivanematekultus. Animism on uskumus, et eluta asjadel ja loodusnähtustel on hing. Esivanematekultus on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauataguses maailmas samasugust elu nagu maa peal. Eesti muinasusundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Sellepärast ei tohtinud neid elukaid tappa. Kõikjal leidus haldjaid ja vaime, kes asustasid vett, maad ja metsa. Tähtsaimad neist olid naised ehk haldjad. Tuntuim jumal oli Tarapitha ehk Taara. Veel esinesid Peko, Uku ja Tõnn. Niisiis, võib väita, et eestlaste muinasusund on eelkõige loodususund. Loodust austati, sellega seostati jumalaid, seda koheldi samaväärselt inimesega. Usuti hinge ja väge. Tähtis oli kõik, mida nimetatakse pühaks kõik seletamatu ja müstiline.
põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.
jumalate või teispoolsuse vahel; on usutud, et nad võivad mingil viisil taassündida oma järglastes. Neile on toodud ohvreid ja pühendatud tseremooniaid; mõnede Aafrika hõimude juures kaevatakse mahamaetud surnuid pühade puhul üles, et neile austust avaldada. Eesti rahvausundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Kujunes uskumus, et surnud esivanemad tulevad kodu külastama sügisesel hingedeajal või talvisel pööripäeval ning selleks puhuks kaeti neile ööseks toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes 5 asemed "hingekestele". Võimalik, et kodu külastava esivanema hinge kujutelm sulas kokku hilisemate maja- ja koduhaldjatega.
,,Mis mõttes? Sa oled ju mu sõber." ,,Prints..." Elisa sirutas käed ja pööras ta pea vikerkaarest vastassuuna, sinna, kus haigutas müür ainus, ent kõrgekaaluline takistus kahe eri maailma vahel. Tüdruk käskis vaadata taevasse. ,,Mul on aeg minna, varsti toimub midagi tähtsat. Ja hirmsat. Ma pean olema oma karja juures. See on käsk koguneda." Heledakoeliste vihmapilvede vahel hõõvasid rulli tumedad äikesed, ebaloomulikult vingerdades ähvardasid nad madudena kõik alla neelata ühes avalas ründes. Poiss vaatas tähelepanelikult ja lausus siis: ,,Ka sina oled ohver, kunagi." ,,Jerome?" ,,Kuula: mul pole nii palju aega tegelikult, kui sinul, kuid mitte selle pärast, et minus surematust ei voola, vaid hoopis teisel põhjusel. Mu isa on Adelais suguvõsa pealik, nende juht ja õpetaja. Tal on palju minutaolisi lapsi, nii abielus kui väljast sellel pole vahet. Kuid
Muresid lisandus, kui Kadmose lapselaps Pentheus pilkas kaks korda sündinud Semele poega Dionysost, mille peale jumal ajas hulluks Pentheuse ema Agaue, kes rebis oma pojal pea otsast, pidades teda lõviks. Selle kõige peale arvas Kadmos, et kõik tema järeltulijatega toimunud õnnetused, põhjustuvad sellest kui ta läks Arese koopast vett tooma ja seetõttu ohverdas ta ennast Dionysosele (tema naine käitus samatmoodi), kes muutis nad madudeks. Kui nad lõpuks madudena surid, saatis Zeus nad igaveseks elama Elüüsiumi väljadele õnnistatud surnute sekka. Kadmose lugu on ilmselt tüüpiline linna tekke lugu. Linna loomisesse on segatud nii jumalad, kangelane kui ka suursuguse päritoluga esiisad, kes tõusid otse maast(paljud pidasidki ju enda suguvõsa maast pärit olevat). Kõik see moodustab suurepärase aupaiste Teeba linnale, kuid samas jäeti loosse ka hoiatus jumaliku võimu ülimuslikust inimeste üle. Jumalik arm võib
Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.
annaabi.ee 
