Suur ritsikas, isane on 21-28 mm pikk, emane 26-45 mm pikk. Värvus on väga muutlik, kuid sagedamine roheline tumedate laikudega. Tundlad on umbes kehapikused. Siristamine meenutab õmblusmasina heli. Laul on kõige aktiivsem hommikul ja päeval, õhtuks vaibub. 2. Elupaik ja levik. Heinaritsikas on levinud kõikjal Eestis see ritsikaline on arvukas puisniitudel, vanadel kesapõldudel metsa lähedal, kasevõsades, noortel ristikupõldudel, metsaservadel, raiesmikel, üksikult ka madalsoodel ja rabadel. 3. Arengutüüp. Heinaritsikas areneb vaegmoondega see tähendab,et munast kasvab vastne ja vastsest kasvab mõne aja pärast täiskasvanu. 4. Toitumine Heinaritsikad söövad peamiselt putukaid kuid võivad süüa ka taimi. 5. Sarnased liigid. Heinaritsikaga sarnased liigid on lauluritsikas,rohutirts,harilik niiduritsikas,männiritsikas ning teised ritsikalised. 6. Tähtsus looduses ja inimese elus.
1. Hänilase üldiseloomustus Eestis võib kohata hänilase kolme alamliiki: lambahänilane, põhjahänilane ja mustpea- hänilane (Peksar, 2014). Hänilasel on palju rahvapäraseid nimesid : karjalind, karjatsirk, veistevästrik, lambalinavästrik, lambahällulind, kesvatalleke jt. Tema elupaigad on niidud, karjamaad, jõeluhad, harvem kohtame lambahänilast ka madalsoodel ning erandjuhtudel ka päris rabades. Üldiselt võib öelda, et talle meeldivad niiskemad kohad kui linavästrikule. Tihti märkame teda mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka hoopis karilooma turjal ratsutamas. Ta on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm)
metsaservadel, raiesmikel, üksikult ka madalsoodel ja rabadel. Sihktiivalised Isase laul on pooleteisesekundi Välimuselt on harilik rohutirts üsna Elab kuivades paikades - pikkune tugev metalne heli. imelik - väike, heleroheline ja päikselistel painduv metsaservadel, niitudel,
Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad olla üsna kuivad. Kasutuse lakkamisel muutuvad hõredateks soometsadeks eelkõige sookase, sanglepa lisandumise tõttu. Jagatakse liigirikasteks ja liigivaesteks. Liigirikkad madalsood olid iseloomulikud Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele. Suur osa liigirikkaid madalsoid kui viljaka pinnasega alasid on aastakümnete jooksul kuivendatud põllumaaks. Lubjarikastel madalsoodel kasvab hulk kaitsealuseid, ohustatud taimeliike, nagu püsiksannikas, koldjas selaginell, eesti soojumikas, alpi võipätakas, soohiilakas jt. Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed
korrelatiivseid seoseid. Teades neid on võimalik kasutades olemasolevat rikkalikku andmebaasi hinnata potentsiaalselt kasutatava maardla omadusi kütusena. Ülalmainitud uurimuses on vaadeldud eraldi raba- ja madalsooturvast. Analüüsimisel on mõlema sootüübi korral vaadeldud turba lagunemisastet, tuhasust, looduslikku niiskust, botaanilist koostist, kütteväärtust ja iseloomustatava kihi sügavust. Botaanilisest koostisest on madalsoodel vaadeldud antud soode kolme põhilise turbamoodustaja (tarnad, puit, pilliroog) sisaldust. Rabade korral on vaadeldud kahe antud soos põhilise turbamoodustaja (turbasamblad, villpea) sisaldust. Turba tuhasuse mõju uurimiseks on analüütilise kütteväärtuse baasil arvutatud turba põlevaine kütteväärtus Qdaf . Turba kütteväärtuse arvutamiseks on tehtud regressioonanalüüs ja tulemuste alusel koostatud regressioonivõrrandid alljärgnevate parameetrite arvestamisega: Madalsoo turba
kuid vesi on vähemliikuv ja mineraalainetevaesem kui lodus. Seetõttu mõned nõudlikumad lodudel esinevad liigid siin ei kasva. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask, mis kasvab nii üksikpuudena kui puistutena. Sookasepuistute tootlikkus on märgatavalt madalam kui lodumetsades, boniteet tavaliselt IV-Va. Harvem leidub mändi ja männikuid. Mõnel pool kasvab sookaasikutes kaaspuuliigina sanglepp. Kuivendamata madalsoodel ja madalsoometsades kasvab ka üksikuid kuuski, rohkem küll alusmetsana. Pärast madalsoode kuivendamist hakkab järk-järgult kuuse osatähtsus suurenema ning aja möödudes moodustuvad kuuse enamusega puistud. Ligi pooled madalsoodest on kaetud alaboniteediliste puistutega või on hoopis lagedad (riigimetsas on käesoleval ajal lagedaid madalsoid ligikaudu 10%). Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Ka raiestikel
veesamba raskusega. Seda ülalpool põhjaveepinda asuvat mullakihti, milles toimub kapillaarvee tõus, nimetatakse kapillaarvööks. Karakterliik (K) liik, mis kasvab ühe assotsiatsiooni taimekooslustes. Assotsiatsioon on taimekoosluste klassifitseerimise üksus, sarnaste taimekoosluste tüüp. Assotsitsioon ühendab oluliste tunnuste poolest sarnaseid kooslusi (nt. lubika-pääsusilma assotsiatsioon lubjarohkeil soostuvail niitudel ja madalsoodel). KD karakter-dominant. Karbonaatne karbonaatmuld e. rendsiina nõrgalt eristunud profiiliga huumus- akumulatiivne muld pael, dolomiidil rähkmoreenil jt. kõvadel karbonaatsetel kivimitel. Eristatakse paepealseid ja rähkseid karbonaatmuldasid. Karbonaatne (kivim) - valdavalt lubjakividest või mineraalsest dolomiidist koosnevad settekivimid (paas) või moondekivimid (marmor). Lubjakivid on tekkinud veekogude põhja settinud lubimudast.
annaabi.ee 
