kaebustega mõisnike peale tsaarivõimude poole. Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele. Ajalookirjanduses on omistatud suurt tähtsust nn Roseni deklaratsioonile (1739). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus (deklaratsioonil oli maanõunike kolleegiumi resideeriva liikme Otto von Roseni allkiri) riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olukorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast. Deklaratsioon rõhutab, et maavaldajal on pärisorjade varandusele ja elule piiranguteta õigused. Roseni deklaratsioon pole seadusandlik akt, kuid sellest ilmneb rüütelkonna kindel vastuseis oma privileegide igasugusele piiramisele. Arvatakse, et 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas Suure Nälja eelse taseme (350 000) ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi. Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad. Kasvasid koormised, eriti tegu (19
Koloonidel ka teorent. 8. sajandil kolm päeva nädalas. 1284 aastal Eestis üks kord nädalas. Koloon ei tohtinud mujale minna, ei tohinud mujalt naist võtta, ilma maaomaniku loata (võis lahutada, järeltulijad jagati võrdselt), nõuda kolooni tagasi. 30 aastane aegumistähtaeg. Juba 5. sajani lõpus Anastaciuse seaduse järgi. Kui keegi vaba võtab kolooni koha, siis 30 aasta pärast on sunnismaine koloon. Sama käis ka vastupidi, nii sai nt teise maavaldaja alla minna. Maavaldajal õigus sunniks, meie jaoks kodukari õigus. Koloonidel olnud mõningane kaebeõigus, kui ebaausalt koheldud, nt rohkem renti võetud. Ei tohtinud maast lahutada, eraldada kolooni maast, koos kolooniga pidi müüma. Maavaldaja ei tohi pereliikmeid lahutada, nt poolt peret mujale elama panna- Teooriad: Koloonid orjad, kes said väikse talupidamise peculiumi raames. Teine, et kolonaat polnud Rooma tekkega, vaid sisse imporditud. Kolmandaks, et koloonid
vahe on koloonidega. 6-7saj raske teha vahet koloonidel ja vabatp. Kolonaat mittevabadusvormina sai alguse 3- 4 saj , muutusid massiliselt kõige suuremaks tööjõuks nii ida- kui ka lääne-Rooma aladel. Hilisemal ajal põllutöö tehti suuremas osas ära just koloonide poolt. 4 sajandist on koloone hakatud nim ka adscripticiteks. Olenes kelle alla nad on sisse kirj. Koloonid ei maksnud ise makse, maksud kogus kokku maavaldaja, kui koloonid jäid võlgu, oli maavaldajal huvi hoida koloone oma maavaldustes, nende pealt arvestati riigimakse. Kui koloonid pagesid siis kaot tulud nii rendi kui ka riigimaksude eest-> otsene huvi sunnismaistada renditalunike nii maavaldajate kui ka riigi poolt 4 saj( 332 Constantinus Suure Korraldus) on juba selge, et nadd on sisuliselt orjad. Varasemad allikad rõhutavad, et nad on vabad. Kui koloonid olid sunnismaised on sünnikoha järgsed, oli selge, et nende seisund oli päritav ( ema järgi)
Sõltuvalt vojevoodide arvust on djakkide arv erinev. Djakid on Vene bürokraadid. Djakid oskavad kirjutada. Djakk tegeleb asjaajamisega. Seisuslikult on nad alamaadlikud. Tartus oli neid kõige rohkem, ühte on nimetatud ka peadjakiks. Väiksemate kohtade puhul teda, et ametis oli vaid üks. 1558.aastast alates hakatakse siin teenistusmõisad välja jagama. Maavaldus jääb tsaari omandusse. Maavaldus oli töötasu, palk. Kui tuleb vajadus minna sõjakäigule, siis tuleb maavaldajal minna. Ka linnakrunte on jaotatud teenistusmaadena. Kui alguses järgiti põhimõtet, et see maa oleks terviklik, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas maa olema tükkidena. Teenistusmaid on jaotatud nii venelastele kui tatarlastele, samas ka mõned liivimaalased omandavad teenistusmaid. Talupoegade isiklikud õigused Vene võimu ajal suurenesid. Liikumisvabadus on suurenenud. Talupoegi on asunud linnadesse. Õigeusu kirik Vallutatud linnades hakati kohe rajama õigeusu kirikuid
organiseerimiseks tuleb taotleda maaomanike või muude maavaldajate, vajadusel ka kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Loodusandide korjamine Metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitseall, on lubatud korjata kõigil, kõikjal ja alati eeldusel, et korjamiskohas on viibimine lubatud. Eramaal ja -metsas, kui need on piiratud ja tähistatud, on loodusandide korjamiseks vajalik maaomaniku või muu maavaldaja luba. Eramaa omanikul või muul maavaldajal on õigus keelata oma maal loodusandide korjamist siis, kui sellega tekitatakse talle ülemäärast kahju või rikutakse vägivaldselt tema kodurahu. Tehnilise toorme, nagu pajukoor, korvivitsad, männikasvud, vaik jms. kogumine igaüheõiguse alla ei kuulu. Murda elusaid puid ja põõsaid, koorida tüvesid ja langetada kuivanud puid võib ainult omaniku loal. Igaüks võib vett võtta looduslikest veeallikatest nii joogiks, pesemiseks kui olmevajadusteks, samuti varuda kõikjalt jääd
annaabi.ee 
