Maastikusse kuuluvad ka linnud, loomad, taimed ja kivid, nii palju või vähe kui neid on. Samuti pilved, aasta- ja kellaajad, tähed ja planeedid. Arvan seda sellepärast, et ma nii näen (Luik 2001). See on kõige lihtsam ja arusaadavam tõlgendus, mille sellest raamatust leidsin. Nimelt saab kogu maapinda, millel ei asu asulaid ega suuri veekogusid minu meelest nimetada maastikuks. Kui maastikus esinevad järved või tiigid on need osa maastikupildist, kui aga on tegemist mere või ookeaniga pole maastiku näha. Kui maapinnal asuvad üksikud majad ja talukompleksid on need osa maastikupildist, kui on aga tegemist linnaga, on maapinnale rajatud ehitised ning sealne floora ja fauna on hävitatud, mille tõttu ei saa määratleda, millised liigid seal levida võisid. Mis on tähtis, sest erinevaid maastikutüüpe saabki eristada liikide ning pinnamoe järgi.
· Hoiab kinni viljakat mulda- kui puude juured mulda kinni ei hoiaks uhtuks see kiirest erosiooni tõttu ära. · Maa kurnatakse väheste aastate jooksul välja ja muutub põllumajandusele kõlbmatuks. · Metsades elunevad organismid olulisimaks allikaks ravimitööstusele - 60 % ravimitest on looduslikku päritolu. EESTI Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud.
Tänapäeval püsivad niidud vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada,siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teisega. Nii näitavad niidul kasvavad taimeliigid üsna täpselt, kuidas inimene on niitu eelnevalt kasutanud. Niitude kadumine toimub üha kiiremas tempos. Karta on, et järgmise mõnekümne aasta jooksul kaob enamik neist meie maastikupildist ning säilivad vaid looduskaitsealadel. Paljudes piirkondades on aga kaitsmiseks juba liiga hilja; looduslikud niidud on lakanud olemast. Eestis on niite vähe ning nende hulk väheneb pidevalt. Tüüpilisi niite võib näha looduskaitsesladel, näiteks Matsalus või Virtsu lähedal Laelatul. Laelatu puisniit KUREREHA KAITSE Neid liike on üle kolmesaja, vähenõudlikud taimed
sajandite või isegi tuhandete aastate pikkuse koostöö niitmise, karjatamise ja hooldamise tulemusena. Nii puisniite kui ka kõiki teisi poollooduslikke niidutüüpe ja loopealseid nimetatakse pärandkooslusteks. Puisniidud olid ajalooliselt eriti iseloomulikud Läänemere- äärsetele maadele, eriti Eestile ja Lõuna-Rootsile, mingil määral oli puisniite ka Lõuna-Soome saartel. Leedus ja Lätis leidus suuremate jõgede kallastel üksnes lammipuisniite. Praeguseks on puisniidud meie maastikupildist peaaegu täiesti kadunud. Kogu Eesti alale on puisniite alles jäänud ehk sama palju kui neid veel sajand tagasi kuulus üheainsa küla juurde. Ehkki puisniidud sarnanevad parkidele, on nad algselt kujunenud looduslikest kooslustest ja seetõttu rohujuuretasandil tunduvalt liigirikkamad. Hõredalt paiknevate puude ja põõsaste vahel paiknevad siin alad, mille hoiab mitmekesisena iga-aastane niitmine. Puisniitu tohib
Hoiab kinni viljakat mulda- kui puude juured mulda kinni ei hoiaks oleks see kärme erosiooni tõttu ära uhtuma. Kuidas metsa kaitsta? Eelnevalt välja toodud faktidele põhinedes võin julgelt öelda, et mets on kooslus, mida peab kaitsma. Kui vaadata, mida metsaga praegu tehakse, tekib küsimus, millest siis järgnevad põlvkonnad elavad. "Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Metsades tuleks loobuda monokultuuride(e puupõldude tekkitamine)
niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku matsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Nii näitavad niidul kasvavad taimeliigid üsna täpselt, kuidas inimene on niitu eelnevalt kasutanud. Niitude kadumine toimub üha kiiremas tempos. Karta on, et järgmise mõnekümne aasta jooksul kaob enamik neist meie maastikupildist ning säilivad vaid looduskaitsealadel. Õnneks on olemas loodukaitseorganisatsioonid, kes hooldavad niite nii, et nende looduslik omapära säiliks. Üha enam põllumehi pöördub tagasi looduslike põlluharimismeetodite juurde ühest küljest ei ohusta need niite, teisalt aga aitavad säilitada nende liigirikkust. Riiklikud dotatsioonid võivad mõjutada põllumehi säilitama niitudel elutsevate kaitsealuste loomaliikide ellujäämisvõimalusi
kärme erosiooni tõttu ära uhtuma. 3. Kuidas metsa kaitsta? Eelnevalt välja toodud faktidele põhinedes võin julgelt öelda, et mets on kooslus, mida peab kaitsma. Kui vaadata, mida metsaga praegu tehakse, tekib küsimus, millest siis järgnevad põlvkonnad elavad. "Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Viimane aeg on väärtustada senised inimtekkelised, poollooduslikud
Hea on ka paljude selliste liikide seisund, mida Euroopa mastaabis peetakse ohustatuks ning kaitset vajavaks. Nii näiteks on Eestis küttimiseks lubatud ulukite nimistus pruunkaru, hunt ja ilves, kuigi Euroopa Ühenduse looduskaitsealases, elupaiku käsitlevas direktiivis ning ka Berni konventsioonis vaadeldakse neid kui ranget kaitset vajavaid liike. Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Viimane aeg on väärtustada
annaabi.ee 
