Aadlikud ja linlased armastasid kanda hästi värvikirevat rõivastust. Sageli tehti kuuel üks käis sinine, teine roheline, püksisääred vastavalt punased ja kollased. Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE tähendas süütust, ROHELINE lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE õnnelikku armastust, SININE truudust, PUNANE armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe.Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist
kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill). Tavaliselt olid kleidid ikkagi pikad ja kodused, selliseid kleite valmistati ikka odavamast riidest. Tavalised naised mitte aadlikust naised kandsid tagasihoidlikes värvides kleite (pruun, beez, tumepruun ) või maarohtudega värvitud kangas. Samuti kanti ka villaseid asju, sest neid tihti peale saadi kodust. Kirevamast kangast riiete kandmine näitas juba paremale järjele jõudmist. Aadlikuprouad kandsid pikki, uhkeid värvi kirevaid kleite. Piha osa oli peenike ja kokkutõmmatud. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, siis oli korsett ilusti. Kui taheti, et kleit paistaks välja nii nagu oleks kaks kleiti seljas, siis seda laiendati kiilu, ehk slepi abil. Palju kanti ka pealismantleid.
Oo sel vo eti sa rk seljast ja magati alasti. Alles 16. sajandil hakati kasutama o osa rke RIIETUS Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati
(3/4) · Kevadiste põllutööde lõppu, sügistööde lõppu, hingedepäeva. 3) Nimetan kalmeteliigid (2) · Kivikirstkalmed · Tarandkalmed 4) Nimetan eestlaste jumalaid (2) · Taara ja Uku 5) Kus ohverdati? · Hiiedel, kividel, puudel, allikatel, jõed ja järved. 6) Keda/mida ohverdati? · Viidi loomi, piima, villam vilja ja muud. 7) Kes olid targad ehk nõiad? · Inimesed, kes ennustasid tulevikku ja ravisid maarohtudega ja loitsudega. · Ristiusumõjud (millal, kes tulid levitama, mis sõnad on sealt tulnud) Muistne vabadusvõitlus · 1208-1227 13.sajand Eestlased kaotasid oma vabaduse. Põhjused: *Ristiusu levitamine algselt tuldi sõbralikuna, hiljem tule ja mõõgaga. *Saada maad *Uusi kauplemis võimalusi *Ristiusu keskused (Riia 1201 asustamis aasta, Lüübeck) *Piiskop Albert, Kaupo liivlaste juht.
nõiaprotsesside kõrgaeg, kuid see polnud nii ainult Eestis, vaid ka mujal. Eesti kirjandusklassikast on selleaegseid meeleolusid kõige paremini kirjeldavaks näiteks A. Kitzbergi ,,Libahunt", mille peategelast Tiinat samuti libahundiks ja nõiaks peeti. Eestis sattusidki kohtu alla peamiselt eesti soost talupojad, kuid oli ka sakslasi. Kohtualuseid süüdistati teiste inimeste või loomade kahjustamises või tapmises mitmesuguste maagiliste toimingute ehk nõidumise näol. Ka maarohtudega ravitsemist peeti sageli nõidumiseks. Süüdlasi, kellelt ,,ülestunnistused" sageli piinamise teel välja pressiti, põletati tuleriidal. Sajandi teisel poolel hakkasid surmaotsused küll vähenema, kuid viimane langetati siiski veel 1723.aastal. See, tõsi küll, asendati lõpuks eluaegse vanglakaristusega. Maarahva selline pime ebausk on tegelikult ilmekaks näiteks tolleaegsest üldisest haridustasemest, õigemini selle puudulikkusest, ning sellest, kui tugevalt kirik rahva meelsuse
2010. a mille üle tunti uhkust. Arengu pahupooleks olid aga reostuv keskkond, ebainimlikud töötingimused vabrikutes ning tööliste äärmiselt viletsad korteriolud kasvavates suurlinnades. Siit said hoo sisse nii sotsialistlik liikumine kui ka nostalgiline igatsus möödunud aegade järele. Selle liikumise käigus maaliti ja kirjutati käsitsi pressitud paberile kauneid raamatuid, maarohtudega värviti lõngu ja kangaid, käsitsi trükiti tapeete. Mööbli, tarbeesemete ja majade kujundamisel püüti jätkata sealt, kuhu gootika oli jõudnud. Morris vihkas suurlinnu ja masinaid. Masinad orjastavad inimest, selle asemel et teda vabastada, leidis ta. Masin ei lase töölisel midagi oma tahte järgi vormida ega oma tehtu üle uhkust tunda. Morris tahtis muuta ühiskonda inimväärsemaks ning arvas et siin on tähtis osa kunstil ja käsitööl.
annaabi.ee 
