olenemata sellest, kas ta "jookseb läbi" või sooritab hüppe; (b) Sooritab äratõuke paku kõrvalt, vaatamata sellele, kas äratõuge sooritati ees- või tagapool äratõukejoone mõttelist pikendust; (c) Kasutab hoovõtul võihüppel saltotehnikat; (d) Puudutab rajapinda äratõukejoone ja maandumiskasti vahel; (e) Puudutab maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti kohas, mis on äratõukejoonele lähemal, kui tema maandumiskastis olev, äratõukejoonele lähim jälg; (f) Puudutab maandumiskastist lahkudes jalaga maapinda (maandumiskasti äär kaasa arvatud) väljaspool maandumiskasti kohas, mis on äratõukejoonele lähemal kui tema maandumiskastis olev, äratõukejoonele lähim (sh maandumiskasti piiresse mahtuvad, hüppejärgsest tasakaalukaotusest tingitud ,,tagasikukkumisel" tekkinud jäljed) jälg. Märkus (i): Hoojooksu väljaspool valgete joontega tähistatud hoovõturaja suvalist osa ei peeta määruste rikkumiseks. Märkus (ii): Määrusele 185
Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli).
Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli).
võrdne, saab parema koha võistleja, kelle paremuselt järgmine hüpe oli (kõigist kuuest katsest) oli pikim. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui hüppaja: ·jooksis üle hüppepaku või sellest mööda, · sooritas äratõuke paku kõrvalt, ·puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga, ·puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal, ·kui on lähim maandumisjälg maandumiskastis, ·väljus maandumiskastist hüppepaku suunas (tahapoole), 5 ·kasutas saltoga hüppetehnikat. Hoojooks Kaugushüppes võib kasutada natuke haarava sammuga hoojooksu - viimasel 10-15 meetril ei tohi kiirus muutuda (kergem äratõukesse minna). Vastavalt väsimuse suurenemisele kasutada kolme erinevat hoojooksu: 1)kiirenevat, 2)ühtlast kiirust
Kui aga võistlustel osalejaid on vähem kui kaheksa, saavad kõik võistlejad kuus katset. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui hüppaja: 1. jooksis üle hüppepaku või sellest mööda, 2. sooritas äratõuke paku kõrvalt, 3. puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga, 4. puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal, kui on lähim maandumisjälg maandumiskastis, 5. väljus maandumiskastist hüppepaku suunas (tahapoole), 6. kasutas saltoga hüppetehnikat. Hüppe tulemus mõõdetakse maandumisjälje (mille hüppaja on jätnud maandusmikasti ükskõik millise kehaosaga) hüpepakule lähimast punktist. Mõõtmine toimub sirgjooneliselt risti mõõtejoonega või selle pikendusega. Mõõdulindi nullpunkt on maandumiskastis. Tulemus mõõdetakse täissentimeetrites ümardamisega vähenemise suunas.
Võistlus: Kolmikhüpe koosneb äratõukest, teisest äratõukest sama jalaga ning äratõukest teise jalaga siintoodud järjekorras. Teine äratõuge sama jalaga tähendab maandumist sellele jalale, millega sooritati esimene äratõuge, kolmas äratõuge sooritatakse teise jalaga ja on praktiliselt kaugushüpe. Hüpet ei loeta ebaõnnestunuks kui võistleja riivab vaba jalaga raja pinda. Äratõukepaku kaugus maandumiskastist: Äratõukepaku maandumiskasti poolne serv (äratõukejoon) peab meeste võistlustel asuma vähemalt 21 m kaugusel maandumiskasti tagaservast. Rahvusvahelistel võistlustel on soovitatav, et äratõukejoon asuks vähemalt 13 m kaugusel (mehed) või 11 m kaugusel (naised) maandumiskasti esiservast. Muudel võistlustel sõltub äratõukepaku kaugus maandumiskastist võistlejate tasemest. Äratõukepaiga ja maandumiskasti vaheline ala, kus võistleja sooritab teise
annaabi.ee 
