Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a.) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Mis on kaugushüpe? Kaugushüpe on kergejõustiku ala, kus sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud. Liiv maandumiskastis peab olema niiske, hästi kobestatud ja hoojooksurajaga ühel tasapinnal. Äratõukeks on paigaldatud 20cm laiune ja 1,22m pikkune puust valgeks värvitud hüppepakk. Hüppepaku kaugus kastist on mitte alla 1 meetri. Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel
Esimese rekordi 6.92m püstitas Sparta atleet Chionis olümpiamängudel aastal 656 eKr. Kaugushüpe lisati Oxfordi ülikooli Exeteri kolledzi esimeste kergejõustikuvõistluste kavva 1850. a ning on olnud olümpiaala 1896. a esimestest Ateena nüüdisolümpiamängudest alates. Naiste kaugushüpe on olnud olümpiaala alates Londoni olümpiamängudest. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud. Liiv maandumiskastis peab olema niiske, hästi kobestatud ja hoojooksurajaga 7 ühel tasapinnal. Äratõukeks on paigaldatud 20cm laiune ja 1,22m pikkune puust valgeks värvitud hüppepakk. Hüppepaku kaugus kastist on mitte alla 1 meetri. Kui võistlejaid on rohkem kui 8, viiakse algul läbi eelvõistlus. Iga võistleja sooritab kolm katset. 8 paremat võistlejat pääsevad finaali, kus neile antakse veel kolm katset
Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7
Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7
rajapinda või plastiliiniga kaetud liistu äratõukejoone taga, olenemata sellest, kas ta "jookseb läbi" või sooritab hüppe; (b) Sooritab äratõuke paku kõrvalt, vaatamata sellele, kas äratõuge sooritati ees- või tagapool äratõukejoone mõttelist pikendust; (c) Kasutab hoovõtul võihüppel saltotehnikat; (d) Puudutab rajapinda äratõukejoone ja maandumiskasti vahel; (e) Puudutab maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti kohas, mis on äratõukejoonele lähemal, kui tema maandumiskastis olev, äratõukejoonele lähim jälg; (f) Puudutab maandumiskastist lahkudes jalaga maapinda (maandumiskasti äär kaasa arvatud) väljaspool maandumiskasti kohas, mis on äratõukejoonele lähemal kui tema maandumiskastis olev, äratõukejoonele lähim (sh maandumiskasti piiresse mahtuvad, hüppejärgsest tasakaalukaotusest tingitud ,,tagasikukkumisel" tekkinud jäljed) jälg. Märkus (i): Hoojooksu väljaspool valgete joontega tähistatud
plastiliiniga kaetud liistu äratõukejoone taga, olenemata sellest, kas ta “jookseb läbi” või sooritab hüppe; (b) Sooritab äratõuke paku kõrvalt, vaatamata sellele, kas äratõuge sooritati ees- või tagapool äratõukejoone mõttelist pikendust; (c) Kasutab hoovõtul või hüppel saltotehnikat; (d) Puudutab rajapinda äratõukejoone ja maandumiskasti vahel; (e) Puudutab maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti kohas, mis on äratõukejoonele lähemal, kui tema maandumiskastis olev, äratõukejoonele lähim jälg. 12. Heitealad: Kuulitõuge - Kuuli tõugatakse õlalt ühe käega. Algasendis peab kuul puudutama võistleja kaela, lõuga või olema nende vahetus läheduses. Katse ajal ei tohi tõukekätt viia algasendist allapoole ja õlajoonest tahapoole. Ringi läbimõõt kuulitõukes ja vasaraheites on 2,135 m (+5 mm). Ringi keskpunkti läbivale sirgele märgitakse äärisest väljapoole vähemalt 0,75 m pikad, 5 cm laiad valged jooned ("vuntsid") nii, et nende
annaabi.ee 
