Suurem osa seniseid kroonutalupoegi sattusid taas eramõisnike valdusse ning nende suhtes Rootsi-aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud. Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täieliku pärisorja tasemele, nagu seda oli vene talupoeg. Kuigi rüütelkonnad väitsid, et mõisikud võivad talupoegadega talitada oma äranägemise järgi, polnud viimased siiski päris õigustetus olukorras- talupoegade kaebeõigus säilis ning nende aktiivne osalemine maakaubanduses tõendab reaalset omandiõigust vallasvarale. Koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon ning talupoegade võimalik pagemine, mis saigi peamiseks vastupanuvormiks. Usuelu Vene aja alguses Vahetult peale Põhjasõda hakkas kirikuõpetajate hulgas levima pietism. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri usu süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise teel. Nad suutsid edukalt lähendada luteri
linnas kui ka maal moodustasid sakslased, kuid neid oli ka kesk- ja alamkihi hulgas. Rohkesti oli ka saksa käsitöölisi ja kaupmehi. Võrreldes 18. sajandiga oli 17.sajandil kroonumõisate talupoegade elu parem, sest neil oli rohkem õigusi ja nad polnud pärisorjad. Rootsi kuningal oli plaanis vabastada ka rüütlimõisate talupojad pärisorjusest, aga see ei õnnestunud. Venemaa vajas aadlike toetust ja selletõttu talupoegade elu halvenes, aga nende aktiivne osalemine maakaubanduses tagas neile omandiõiguse vallasvarale. Ja koormisi ei tõstetud liiga kõrgeks, sest vastaseljuhul oleks see tähendanud talupoegade pagemist, mis siiski juhtus ja oli eriti ulatuslik 18. sajandi algul. Pearahamaksu kehtestamine tekitas palju segadust talurahva hulgas, ühed said ühtmoodi aru ja teised teistmoodi ja siis talurahvas astuski välja sellega, et ei teinud enam teotööd ja talurahva korralekutsumiseks kutsuti kohale Vene soldatid, kellega talupojad kähmlusesse satusid.
õigused Reformide e.muutuste läbiviimisel oli peamiseks Katariina II abiliseks kindralkuberner George Brown. Katariin II surma järel asehaldus- kord tühistati. Kaotati aadlimatriklid. 3. Talurahvas pärast Põhjasõda Rootsi-aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud. Baltri erikord välitis talupoegade täieliku langemise pärisorjuse tasemele. 18.saj.lõpuni ei kuulnud talupojad nekrutikohustuse alla. Talupojad ei olnud õigusetus olukorras, kuna nad osalesid agaralt maakaubanduses, koormiste ülemäärast tõstmist takistas talupoegade võimalik pagenemine. Palvekirjade jõudmine keisrikojani. Peamiseks vastupanuks sai pagemine. Pearahamaksukehtestamine tekitas arusaamatusi. Talupojad said aru nii, et maksu makstes on nad mõisnikule tehtavast teotööst vabastatud. Liivimaal vallandus mäss. 4. Talurahva seadused Reformide vajaduse tingis 18. ja 19.saj. vahetusel alanud põllumajanduskriis. Kriisi põhjuseks vilja hinna langus. Tekkis vajadus leida uusi
Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. aastal avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille sätted levisid ka Eestimaa kroonumõisatele. Piirati kodukariõigust. Vene ajal : Majandusreglement jäi kroonumõisate jaoks kehtima. Talurahva koolide tegevus jäi peamiselt lühiajaliseks. Enamik kroonumõisaid anti endistele omanikele tagasi. Balti erikord vältis talupoegade langemist pärisorja tasemele. Osalesid maakaubanduses. Talupoegade pagenemine. 5. Linnad Tartu linna majanduslik allakäik. Eesti ala suurimaks Linnaks oli Vene- ja Rootsi ajal Tallinn. Sellest põhjapoole enam suurimaid linnu polnud. Tartu ja Narva elanike arv ei ületanud 3000-4000. tänu soodsale asendile Vene piiri ääres edenes 17. sajandil Narva kaubandus. Sisemaadele jäävate linnade juurde taheti taastada veeteed (Tartust Pihkvasse) (Nende töödeni ei jõutud). Rootsi aja lõpul kõrgkonjunktuuri ajal veeti Tallinnast aastast
(3/4 Tallinna linna väljaveost moodustas teravili), lina, kanep, puit, tõrv. Suurem osa teraviljast Madalmaadest, mõningal määral ka Rootsi ja Põhja-Saksa linnadesse. Maakaubandus Kauplemine ühe kubermangu piires. Talupoegadele oluline nn sõbrakaubandus – talupoeg suhtles linnas kindla kaupmehega, kellele viis oma kraami ja ostis temalt omale vajaoleva kraami, nii oli võimalik ka võlgu saada. Põhikaubad, mida talup ostis olid sool, raud ja tubakas. Maakaubanduses olid ranged reeglid, mis seda normeerisid. Asehaldusajal maakaubanduse reegleid oluliselt lihtsustati. Oluliseks kauplemiskohaks olid linnad, samuti ka laadad, suurim laat Tartu laat. Käsitöö ja tööndus Maapiirkondades peeti eraldi käsitöölisi, tsunftikorra nõue hakkas aja jooksul lagunema. Käsitöölised lihtsalt registreerti linnavalitsuses, tsunftinõuded kaotati. Pärast asehalduskorra kaotamist taastati ka tsunftide tegevus, aga tsunftivälist
euroopasse, enamasti madalmaadesse. Teatud määral ka Lübeck, Rootsi. Maakaubandus: Eesti ala sisealad ja saared. Oli rangelt reglementeeritud. Normid, regulatsioonid talupoegadele ostmiseks, müümiseks. Sõbrakaubandus - konkreetne talupoeg suhtus linnas konkr kaupmehega, viib ülejäägid temale ja ostab temalt vajamineva.Oli võimalik ka võlgu saada vajadusel. Põhiliseks sool, raud, tubakas. Sisemaal ka soolaheeringas. Asehaldus tõi kaasa lihtsustused maakaubanduses. Reegleid lõdvendati. Kauplemiskohtadeks linnad, ning ka maalaadad. Eesti alal mitmel pool, suurimaks Tartu laat - tavaliselt aasta alguses. Käsitöö ja tööndus: Oli tsunftikord, kuhu kuulusid käsitöö meistrid, kes pidid tootma tsunfti eeskirjade järgi, et poleks konkurentsi. 18. saj hakati rajama uusi manufaktuure, linnadest väljaspool, kus polnud piiranguid linnaõiguse pärast. 1734-1736- Räpina mõisa pabervabrik. Tegemist vanima tänaseni tegutseva
annaabi.ee 
