Indiasse, millega loodi hiiglaslik hellenistlik impeerium. 323 e.Kr. Aleksander Suur suri. Tema väejuhid (hiljem nimetatud diadohhideks ehk järglasteks) jagasid impeeriumi omavahel ja hakkasid sõdima, mis lõppes neist enamuse hävinguga. Säilisid 4 riiki: Kreekas jäi valitsema Antigonos (382-301 e.Kr.) ja tolle järglased. Anatoolias (keskusega Pergamonis) jäi valitsema Philetaeros (343-263 e.Kr.), kes oli Aleksandri ühe tuntuima väejuhi ja hilisema diadohhi Lysimachose väes ohvitser. Lysimachos ise oli lõpuks purustatud, ent Philetaeros suutis päästa osa ta valdustest. Süürias ja Mesopotaamias jäi valitsema Seleukos (358-281 e.Kr.). Egiptuses jäi valitsema Ptolemaios (367-283 e.Kr.). Süüria ja Egiptuse hellenistlikud riigid vallutati Rooma poolt alles 64 e.Kr. ja 30 e.Kr. Egitpuse hellenistlikud valitsejad 323-283 e.Kr. Ptolemaios I Soter (Aleksander Suure lähedane kindral, neil oli ühiseks
kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik Egiptus Lõuna-Süüria ja Kürenaikaga. peaaegu pool sajandit kestnud ägedate sõdade tulemusel kujunesid u. 270. a. kindlaks peamised hellenistlikud riigid. III saj. tekkis Kesk-Aasias iseseisev hellenistlik Kreeka-Baktria kuningriik, mis kujunes Kreeka ja Makedoonia sõjaväe ülestõusu tulemusel, selle pol. suhtest on aga vähe teada. Oluline on veel
Kassandros Makedoonia ja Kreeka valitseja. Lysimachos Traakia valitseja. Antigonos ja tema poeg Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja sai selle hüüdnime 307 Küprose vallutamise järel), kellele allusid mõnda aega suur osa Anatooliast, Süüria ja Mesopotaamia (mille kaotas Seleukosele). 311 tapeti väepealike kokkuleppel Aleksandi poeg. Aleksandri poolvend oli tapetud juba varem. Aleksandri suguvõsa oli seega välja surnud. Kujunes Ptolemaiose, Kassandrose, Lysimachose ja Seleukose liit Antigonose ja Demetrios Poliorketese vastu. 306 võttis Antigonos kuninga tiitli; tema eeskuju järgisid ka ülejäänud diadohhid. Demetrios vallutas Küprose, piiras 305 304 edutult Ptolemaiose liitlast Rhodost (Demetriose vastu saavutatud võidu tähistamiseks püstitasid rhodoslased oma sadamasse hiiglasliku Heliose kuju nn Rhodose kolossi), kuid suutis kindlustuda Kreekas, kus ta kuulutati Isthmose kongressil kreeklaste hegemooniks. 301
a .Väike-Aasia keskosas said Antigonos ja Demetrios Lysimachoselt ja Seleukoselt (kelle väge tugevdasid vasthangitud elevandid) hävitavalt lüüa. Antigonos langes ja Demetrios põgenes Egeuse äärde, kus võis loota oma garnisonidele ning laevastikule. Sellega olid realistlikud katsed Aleksandri pärandi ühtsust säilitada luhta läinud. Demetrios jätkas võitlust Kreekas, tõusis pärast Kassandrose surma (297. a.) koguni Makedoonia troonile (294. a.), kuid tõrjuti Lysimachose ja Epeirose kuninga Pyrrhose poolt uuesti võimult (288. a.). Suur osa Kreekast jäi siiki Demetriose võimu alla. 286. a. asus ta Väike-Aasias retkele Seleukose vastu, kuid sõjamehed jooksid viimase poole üle ja peagi langes ka Demetrios ise vastase kätte. Ta suri Süürias küllalt mugavas vangistuses (283. a.), valdused Kreekas jäid aga tema pojale Antigonos Gonatasele. Demetriose Poliorketesega kadus Seleukosel ja Lysimachosel ühine vaenlane ja seega põhjus headeks suheteks
Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik Egiptus Lõuna-Süüria ja Kürenaikaga. peaaegu pool sajandit kestnud ägedate sõdade tulemusel kujunesid u. 270. a. kindlaks peamised hellenistlikud riigid. III saj. tekkis Kesk-Aasias iseseisev hellenistlik Kreeka-Baktria kuningriik, mis kujunes Kreeka ja Makedoonia sõjaväe ülestõusu tulemusel, selle pol. suhtest on aga vähe teada.
valkjas oga (hea eristamistunnus!). Varre tipus liitsarikas, läbimõõdus 5-10 cm, õied väikesed, valged. Õitseb juulis ja augustis, viljad kaksikseem-nised levivad ka vee kaudu. Kasutamine: varem on kasutatud rahvameditsiinis ravimtaimena langetõve vastu. Soo-piimputk nagu ka metsporgand on söödaks pääsusaba (liblikas) röövikutele. USSILILL Lysimachia thyrsiflora; nimi on pandud kreeka väejuhi Lysimachose auks, kes Pliniuse väitel leidis selle taime; thyrsus (lad.k.) püramiidjas pööris, flora (lad.k.) õieline (õied koondunud püramiidjaks õisikuks). Sugukond nurmenukulised. Kasvukoht: lodumetsad, siirdesood, kraavid, tiigid, jõgede ja järvede kaldad. Niiskuselembene taim. Ussilill on mitmeaastane, roomava risoomiga, pikkade võsunditega. Vars püstine, 20-50 cm kõrge, õõnes. Lehed ristvastakud, rootsutud,
annaabi.ee 
