323 e.Kr. Aleksander Suur suri. Tema väejuhid (hiljem nimetatud diadohhideks ehk järglasteks) jagasid impeeriumi omavahel ja hakkasid sõdima, mis lõppes neist enamuse hävinguga. Säilisid 4 riiki: Kreekas jäi valitsema Antigonos (382-301 e.Kr.) ja tolle järglased. Anatoolias (keskusega Pergamonis) jäi valitsema Philetaeros (343-263 e.Kr.), kes oli Aleksandri ühe tuntuima väejuhi ja hilisema diadohhi Lysimachose väes ohvitser. Lysimachos ise oli lõpuks purustatud, ent Philetaeros suutis päästa osa ta valdustest. Süürias ja Mesopotaamias jäi valitsema Seleukos (358-281 e.Kr.). Egiptuses jäi valitsema Ptolemaios (367-283 e.Kr.). Süüria ja Egiptuse hellenistlikud riigid vallutati Rooma poolt alles 64 e.Kr. ja 30 e.Kr. Egitpuse hellenistlikud valitsejad 323-283 e.Kr. Ptolemaios I Soter (Aleksander Suure lähedane kindral, neil oli ühiseks armukeseks hetäär Thaïs; 324 e.Kr
Indiast pöördub tagasi, sest sõjavägi on väsinud, kõrbeteekonnal sureb Hephaistion. 323 jõuab Babüloni, kus ta sureb või tapetakse. Poeg on alles väike, Aleksander ei ütle oma järglast, pillab sõrmuse ja ütleb ,,kõige väärikamale". Järgneb sõda trooni pärast diadohhide sõjad. Aleksandri maailmariik jaguneb: 1. Egiptus Ptolemaiosed 2. Babüloonia, Süüria, Pärsia Seleukiidide riik 3. Makedoonia + Kreeka Antigoniidid 4. Bergamoni kuningriik Lysimachos Riigid pole enam polised, vaid kuningriigid. Hellenism Hellenism on kreeka kultuur idamaiste mõjutustega. Kreeka kultuur ja keel säilivad läbi hellenismiajastu. Muutused ühiskonnas: · Valitsemisvorm monarhia (monarhid loovad enda ümber idamaised õukonnad) · Kaob mõiste ,,kodanik", selle asemel kujuned ,,riigi alam" · Linnad kaotavad iseseisvuse ja alistatakse keskvõimule (kasvavad tohututeks Aleksandria, Antiookia)
Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks. Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik Egiptus
Aleksandrias, tuginedes Aleksandri enda väidetavale soovile saada maetud Egiptuses. Perdikkas liikus väega Egiptuse peale, kuid tapeti selle piiril oma väepealike poolt. Perdikkase surm tingis uue kokkuleppe sõlmiti 320. a. Süürias Triparadeisoses mille kohaselt tõusis regendiks Makedoonia valitseja Antipatros, kelle hoole alla anti nii Arrhidaios kui ka Roxane koos noore Aleksandriga. Ptolemaios ja Lysimachos säilitasid endale kuuluva (Egiptuse ja Traakia), Antigonos Monophthalmose valduseid Aasias aga laiendati. Perdikkasest vakantseks jäänud Babüloonia anti valitseda Seleukosele. Kuid seegi leping ei kehtinud kaua. Antipatrose surma järel (319. a.) puhkes sõda Makedoonia ja Kreeka pärast, kus lõpuks tuli võimule Antipatrose poeg Kassandros. Nende võitluste ajal lasi Aleksander Suure ema Olympias tappa Arrhidaiose (317. a.) ja tapeti ka ise Kassandrose korraldusel (315. a.).
Ptolemaios röövis Makedoonia poole teele saadetud Aleksandri surnukeha ja mattis ta Egiptuses. Järgnes sõda Ptolemaiose ja Perdikkase vahel. Viimane üritas Egiptust vallutada, kuid tapeti 321 aastal oma väepealike poolt ja tema sõjavägi läks üle Ptolemaiose poole. Järgnevalt tõusid tähtsamate võimumeestena esile: Ptolemaios Egiptuse valitseja. Seleukos, kes vallutas 312 aastal Antigonoselt Mesopotamia ja sai selle valitsejaks. Kassandros Makedoonia ja Kreeka valitseja. Lysimachos Traakia valitseja. Antigonos ja tema poeg Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja sai selle hüüdnime 307 Küprose vallutamise järel), kellele allusid mõnda aega suur osa Anatooliast, Süüria ja Mesopotaamia (mille kaotas Seleukosele). 311 tapeti väepealike kokkuleppel Aleksandi poeg. Aleksandri poolvend oli tapetud juba varem. Aleksandri suguvõsa oli seega välja surnud. Kujunes Ptolemaiose, Kassandrose, Lysimachose ja Seleukose liit Antigonose ja Demetrios Poliorketese vastu
Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks. Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. "vabastas" Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik Egiptus
annaabi.ee 
