Lydia Koidula luulekogu analüüs (0)

Luulekogu analüüs

Lydia Koidula Koostaja:  Juhendaja: 

Tartu Tamme Gümnaasium

Sisukord1. Lydia Koidula elust lühidalt
2. Luulekogu üldine analüüs
3. Luuletuste analüüs
4. Kasutatud kirjandus

Lydia Koidula elust lühidalt

Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime s ja ka 
luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- ai ta 
Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik tegelane. 
Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on 
paljudele inimestele väga südamelähedane. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter  lõuna 
suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise 
Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- 
maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju 
õuna-, pirni-ja kreegipuid. Selline vaheldusrikas loodus, mis oli väljaspool kodu, oli tulevase 
luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks.
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm 
Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Luulekogu üldine analüüs
Koidula   inspiratsioonallikateks   luule   kirjutamisel   oli   mälestusrikas   lapsepõlv   Vändras,
armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud.
Koidula põhiliseks luuležanriks on isamaaluule.
Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt
suunatud   lüürilise   meeleolu   süvendamiseks   .Sõnavalikus   domineerivad   täielikult   avarad
abstraktsed   mõisted   (Eestimaa,   isamaa,   õnn,   arm,   muld,   rõõm,   süda),   millede   sisust   on
ilustavate   epiteetide   (ülem   õnn,   õitsev   Eestimaa)   ja   muu   rikka   kujundilise   konteksti
(isikustamiste,   võrdluste   ja   metafooride)   kaudu   esile   tõstetud   ülevalt   mõjuvaid   omadusi.
(Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga unesurm)
Isikustamist   süvendades   kõneleb   Koidula,   kuidas   rahva   valust   kõnelevad   linnud,   pilved,
tuuled.
Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine.
On   kasutatud   nelja-,   viie-,   kuue-,   seitsme   ja   kaheksavärsilisi   stroofe,   kusjuures   värsside
pikkus vaheldub. Erinevalt teistest on isamaaluules selgelt tunda agiteerivat intonatsiooni.
Luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil sellele iseloomulikele stilistiliste vahenditega,
nagu tunderõhulised laused, apostrofeerimine, kõigi heakõla vahendite rõhutamine, ulatuslik
personifikatsioon, rohked võrdlused ja metafoorid. Ülesehitus on sageli kontrastiprintsiibiline
ning tihti avaldub ka patriotismi.
Isamaalüürika kõrval on Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks looduslüürika, mida luuletuste
arvult võib asetada isegi esikohale. Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevadtunde
esilepuhkemise   kujutlemine,   kuid   selle   kõrval   leidub   ka   teistelt   aladelt   mitmekesiseid
tähelepanekuid, mis jõuavad mõnikord välja ka filosoofilist üldistusteni.
Luuletuse isikustatud piltlikkus on   julgelt uudne oma liitriimidega ja vahelduvalt voolava
rütmiga on ka värsitehniline rütm.
Mõtteluule   heaks   on   loodustunnetusest   inspireeritud   mõtisklus   isamaast   ,,Jutt’’.   Samuti
mõtisklus elu rikkusest ja sisukusest ,,Üürikene’’.
Samuti   on   Koidula   tegelenud   ka   armastusluulega,   millest   kõige   silmapaistvaim
on ,,Emasüda’’. Selle kõrval ka ,,Oh räägi’’ ja ,,Tamme all’’. Luuletuste analüüs
„Ja õues on kevade“
 
Ma seisan kasepuu varjul-
üks üksik leheke 
ta ladvalt närtsides langeb-
Ja õues on kevade.
 
Miks, süda ,nii valjult tuksud?
Vait, vait, ära värise!
Nad leinalaulu sul laulavad -  
ja õues on kevade! Metafoor: Ta ladvalt närtisedes langeb-
                 ja õues on kevade!
                 Nad leinalaulu sul laulavad-
                 ja õues on kevade! Värsirea pikkus on lühike ning luuletuse rütm on kergesti kättesaadav ehk antud luuletust on 
lihtne lugeda ja mingil määral ka selle võrra lihtsam mõtet edasi anda. Katkend „See on Su isamaa!“ Kord möekünkal seisin, 
veel olin lapsuke,
ja vaatasin alla:orus
vait hingas raske öö. Kust Eesti nutuhääled
mul kangelt kõrvu lõid,
kus Eesti orjahigi
veel Eesti põllud jõid, ja kiskjad kulliparved
ööd täitsid kisaga...
et valu veeres silma,
lõi süda kuumama. Siis isa pähe pani
käe mulle; teisega
ta näitas maha: „Vaata,
see on Su isamaa!“ Antud luuletuses on kohati minu jaoks võikalt kirjeldatud isamaa piinlemist võõra võimu all-
kust Eesti nutuhääled mul kangelt kõrvu lõid, kus Eesti orjahigi veel Eesti põllud jõid. Need 
read justkui lõikasid mu kõrvu. Olen selle luuletusega osalenud Koidula luulekonkurssil ning 
tänu sellele, et mõistsin seda luuletust ise väga hästi, suutsin ma ka seda kergelt ning 
intensiivselt edasi anda. Küllap tõigi nende asjade kooskõla mulle äramärkimise. 
Värsirea pikkus on võrdlemisi lühike ning selles luuletuses on rütm muutuv, vastavalt 
meeleoludele ei ole võimalik seda monotoonselt lugeda, sest see luuletus ei tohiks külmaks 
jätta ühtegi eestlast.  „Kodu“                                                            
 
Meil  aiaäärne tänavas,                                      
kui armas oli see!                                               
Kus kasteheinas põlvini                                     
me lapsed jooksime.                                          
 
Kus ehani ma mängisin                                     
küll lille, rohuga,                                                  
Kust vanataat käe kõrval mind                          
tõi tuppa magama.                                             
 
Küll üle aia tahtsin siis                                        
ta kombel vaadata.                                            
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg                      
on kiir küll tulema’’.                                                                                     
Aeg tuli. Maa ja mere peal                                
silm mõnda seletas-                                          
ei pool nii armas olnud seal                              
kui külatänavas! Minu jaoks on see luuletus sünge sisuga. Nimelt, kuidas laps kasvab ja sirgub oma kodus ja 
ühel hetkel soovib ta minna kogu hingets maailma avastama ning tikub üha üle aia vaatama, 
kuid aja möödudes taipab, et võõrsil ei olnud pooltki nii armas, kui kodus. 
Antud luuletus on suhteliselt tuntud ning samuti ei ole värsiread pikad. See läheb 
suurepäraselt rütmi, kuid otseselt ei ole see riimis. Vormistatud on see kahtlemata oskuslikult-
kuidas kõik algusest peale kasvab ja kulminatsioon on minu jaoks lõpus, mil avastatakse, et 
oma kodu on kalleim maa peal. Kasutatud kirjandus
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/koidula_maili.htm
http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula
http://miksike.ee/documents/main/elehed/5klass/5eestimaa/image/koidula.jpg