koorumist pesas, oodates tavaliselt talve lõppu. Nende on pehmenahaliste kilpkonnade luurüüd katab pehme nahk ning neil pole sarvkilbiseid. Nende luurüü sisaldab suuri õhutühikuid, mis muudavad looma kergeks ning teevad vees hõljumise lihtsaks. Lame kehakuju lubab neil end vaenlaste eest jõgede, järvede ja tiikide põhjamutta peita. Kilpkonnaliste kilprüü koosneb kumerast seljakilbist ehk karapaksist ja lamedast kõhukilbist ehk plastronist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtlaselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbistega. Iga kilbis kasvab iseseisvalt ning neil on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kõhu- ja seljakilpi ühendab kõõlus- või luuside, osadel on kõhukilbil liikuvad osad, mis võimaldavad kilprüül sulguda. Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg.
Nende elupaigad on väga mitmekesised kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed.Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahel ka lehtedesse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, tavaliselt 90-150 aastaseks kuid suured maakilpkonnad aga 200 aastaseks. Kilprüü Kilpkonnaliste rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtlaselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud enam-vähem võrdsete sarvkilbistega. Iga kilbis kasvab iseseisvalt ning neil on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kilkonnal on võimalus ka oma rüü sisse pageda erinevatel põhjustel. Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg. Kilprüü ja jalad
Kilpkonni on umbes 250 liiki. Kilprüü on passiivne kaitsevahend. Enamikul kilpkonnadest pole hambaid. Selle asemel on neil lõugadel teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on maismaaliigid. Kõik kilpkonnad sigivad munedes. Munad paigutavad nad tavaliselt liiva sisse, vahest ka lehekõdusse. Kilpkonnade eluiga on liigist olenevalt 80-150 aastat. Kilpkonnaliste kilprüü koosneb seljakilbist ja kõhukilbist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbikestega. Sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmblused ei ühti - see annab kilpkonnale erilise tugevuse. Kilbistel on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kilpkonna kilbi kuju oleneb tavaliselt tema elukeskkonnast. Maismaa kilpkonnadel on kõrge ja kumer kilp ja tugevad ning jämedad jalad
ühendatud luust. Skeletil on 2 põhilist funktsiooni mehaaniline ja bioloogiline. · Mehaaniline toestamine kaitsmine liikumine · Bioloogiline vereloome - ainevahetus ( kaltsium, fosfor ) Luu ehitus. Luu põhilised koostisosad on plinkollus ja käsnollus, luuüdi, luuümbris ehk periost ja kõhred. · Plinkollus katab luud väljas poolt, väga tihe koosneb tihedalt kõrvuti asuvatest luuplaatidest ehk lamellidest. · Käsnollus asub plinkollus all ja on poorse ehitusega. Käsnollus koosneb põrkadest. · Luuümbris on õhuke sidekoeline kate, mis katab plinkollust, värvuselt roosakas/kollakas, sest sisaldab närve, veresooni ja rasv kude. Luuümbris osaleb luu toitmises, liigepindades luuümbrist pole. · Luuüdi on vereloome elund ja toitainete varula. Eristatakse kollas ja punast luuüdi
Arvatakse isegi, et mõned liigid võisid viibida lühiajaliselt veest väljas, õhu käes. Üldiselt olid kuni 20 cm pikad, kuid on leitud ka erandeid. Näiteks Saksamaalt on leitud 2,5 meetri pikkune lülijalgne, kes on teadaolevalt kõige suurem lülijalgne, kes maakeral elanud. Eesti aladelt on meriskorpione leitud Siluri kivimitest, enamjaolt Saaremaalt, leitud on ka terveid skelette. (fossiilid.info) 10. Kalad 10.1 Rüükalad Rüükalad said oma nime nende keha esipoolt katnud paksu luuplaatidest rüü järgi. Neil puudusid hambad ja toitu haarasid lõugade teravate servadega. Toes oli kõhrest. Väikesed rüükalad oli 3-4 cm pikkused, suuremad ja harvemad olid kuni 11 meetri pikkused. Eesti aladelt on leitud palju Devoni ajastu erinevate rüükalade luuplaate. Nüüdseks on välja surnud. (fossiilid.info) 10.2 Luukilbilised kalad Luukilbiliste pead kattis ühtlane kilp ja nende silmad olid lähestikku selja poole. Keha tagaosa
põimjaskihiliselt. Peaaegu kogu devoni ajastu vältel olid kalad kõige kõrgemalt arenenud loomadeks, alles ajastu lõpus ilmusid esimesed maismaa selgroogsed. Devoniajastu setetes on säilinud fossiilsete kalade jäänuseid. Neid on leitud eriti rohkesti Aruküla lademe setetes Aruküla koopad, Kalmistu paljand, Tartus Emajõe ääres, Tamme paljand Võrtsjärve ääres, Kallaste paljand. Meres elasid rüükalad kõhrkalad, kelle pead ja keha eesmist osa kattis luuplaatidest rüü. Pea ja keha vahel oli luuliiges. Neid esines 9 seltsi. Suuremad nendest on olnud 5 m pikad, pisemad 3-4 cm pikkused. Enamus neist olid lepiskalad. Aruküla koobastest leitud luuplaatide järgi on üks siinne liik saanud nimeks Tartuosteus Giganteus. Devoni ajastul settinud liivad ja aleuroliidid on valdavalt punasevärvilised, selle tingib purdosakesi ümbritsev raudhüdroksiidne kile. (Küll aga iseloomustavad nad ariidset (kuiva) kliimavööndit
annaabi.ee 
