õige vaim, vaid inimese enda tehtud. Luupainaja olevat pahatahtlik kodanik, kes on mingil moel osa saanud vaimuderiigi teadmistest-tarkustest. Ta võib esineda mis tahes kujul inimese, sea, kassi või mõne muu loomana. Üleüldiselt arvatakse, et keegi elus inimene teiste inimeste ehk loomade peal luupainajaks käib; harvemini kõneldakse, et mõni surnu, kodukäija luupainamise oma ülesandeks määranud. Põltsamaalt M. Luu poolt kirjapandud teadete järgi, tuleb luupainajat salaja tapetud inimese hingeks pidada. Selliseid hingi ei võeta taevasse ega põrgusse vastu, vaid nad rändavad igavese juudi moodi õhus edasi, tahtes inimestele kätte maksta seda kurja, mis neile tehtud. Kuidas peletada luupainajat? Et luupainajaks ei käi lihast-verest inimene, vaid temast eraldunud hing, siis ei peata teda ükski uks ega lukk. Tavaliselt tuleb tont öösel, kui ohver magab. Luupainaja vastu aitab mõne paikkonna uskumuse järgi see, kui teda puust vestetud pussiga
Ja mingi mõistuseta elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas mulle – mulle, Suure Jumala kuju järgi loodud inimesele – nii palju talumatut vaeva! Oh häda! ei päeval ega öösel tundnud ma enam puhkuse õnnistust! Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel aga võpatasin iga tund kirjeldamatust hirmuunenäost ärkvele, et tunda tema kuuma hingeõhku oma näol ja ta tohutut raskust – lihaliku kuju saanud luupainajat, mida endast raputada mul ei jätkunud jõudu – igavese koormana oma südamel! Niisuguste piinade surve all varises kokku seegi kasin hea, mis minusse veel oli jäänud. Mu ainsateks südamesõpradeks said kurjad mõtted – kõige süngemad ja kurjemad mõtted. Mu tavaline tusatuju kasvas kõigi asjade ja kogu inimkonna vihkamiseks; paraku aga kannatas mu äkiliste, korduvate ja taltsutamatute raevupursete all kõige sagedamini nurisemata mu naine, kes kunagi millegi üle ei kaevanud.
ta riided ära võtaks, kui mt prillid ära võttis, suudles teda prantslane, pakkus autoga koju viimist, mt nõustus, prantslane tahtis kätt püksi ajada, aga mt tõmbus eemale ja hakkas naerma ning lahkus siis - prantslane nägi seepeale välja kui pettunud laps, mt tundis end seepeale nii kergelt ja võidukalt, oli õnnelik, et oli üksi ja kedagi ei vajanud, maha jätmine oli magus 22. - mt nägi luupainajat, vanaemast ja noorest koolipoisist kellesse armunud oli ja kellega voodis oli, vanaema oli unenäos noor, andis nõu mitte naistega olla, sest nendega kaasneb laps ja raha nõudmine - mõtles, et peaks vanaema hauale kivi panema, et teda enam unes ei näeks - mt üritas teha kõike vastupidi nagu vanaema oli õpetanud, esiti vihast, kuid tegelikult oli vanaemale andestanud, vanaema kartis sõda - mt-le oli vastupidi tegemine nagu verre jäänud alates sellest ajast, luges igasugu keeratud
sündmusi unes. Sorts seab Kalevipojale pikad unepaelad. Kalevipoeg magab mitu kuud järgemööda, kuni unenägu ta lõpuks virgutab.Kalevipoeg näeb und, kuidas Ilmarise sellid salapaigas maa-all uut mõõka sepistavad. Seppade ette ilmud soome sepa vanim poeg ja räägib, et Kalevipojale pole vaja head mõõka, sest see võib äkilises vihas sõbragi eluküünla kustutada. Vaevapalgaks sai sepp poja surma. Kalevipoeg tahtis seletada, kuid ei suutnud sortsi sajatusel liigutadagi ja pidi nii luupainajat taluma. Lõpuks kargab Kalevipoeg karjudes püsti. Ta ei taipa, et on maganud seitse nädalat. Ta pidas plaani jälle Peipsi taha minna, et taas laudu tuua. Teel juhtus ta nägema karjapoissi, kes huntidega kimpus. Hunt saab teenitud palga ja lammas päästetakse. Kalevipoeg otsustab nüüd üle Peipsi silla ehitada. Poolik sild aga ei pea tuultele vastu ja laguneb laiali. Kalevipoeg loobub silla ehitamise plaanist ja otsustab jalgsi läbi lainete sammuda
konstitutsioonikohtu otsusele, mis vihjas võimalusele, et vajadusel hindab konstitutsioonikohus ise, kas Euroopa Liidu õigus püsib liidu pädevuse piirides, on heidetud ette, et see rikub Immanuel Kanti kategoorilist imperatiivi: otsuse maksiimid pole üldistatavad. Ei olevat võimalik anda kõigile liikmes- riikidele õigust kaitsta piiri Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevuse vahel, sest „iga tõelise euroop- lase“ arvates meenutaks tulemus „kaootilist luupainajat diferentseeritud integratsioonist“*54. Niisugune kriitika ei taba täielikult märki. Ei saa eeldada, et kõik on ühel meelel selles, mida arvab „iga tõeline eurooplane“ või et see on üldjoontes samastatav EK vaatenurgaga. Eestis on, vastupidi, manitsetud mitte käituma paipoisina, kes püüab liigse innuga täita kõiki Euroopa Liidu õigusnorme isegi siis, kui need satuvad vastuollu Eesti põhiseaduse tuumaga.*55 Samuti ei tarvitse olla midagi halba mõningal määral
annaabi.ee 
