Tema luule oli emotsionaalne ja sisendusjõuline, luules oli ka pettumust ja maailmavalu ( nt kutsus ta maailma purjus jumalate okseks). Armastusluulet sisaldas kogu "Amores" (1917). Kauneim rmastusluule tükkel temalt on "Kirjad Ingile", mida ta jätkas ka hiljem, peale naise surma. Kuulsaim sellest tsüklist on "Kümnes kiri Ingile". 1920ndatel tulid tema loomingusse ühiskondlikumad teemad : selle perioodi luulet nim aja luuluks. Esimese teema oli sõja-ja vägivallavastasus, kuid samas kiitis ta sõdurite vaprust ja oli isamaaline. "Ilus on surra,kui oled noor" on pühendatud Vabadussõjas langenutele. Selle teemalised luuletused ilmusid kodus "Talihari". Hilisem luule on loodusteemaline ja kõneleb murest kodumaa pärast, iseseivuse säilimse pärast ja oli ka pessimistlikku luulet igavikust ja surmast. "Maarjamaa laulud" 1927. Ka Ameerikas jätkas ta kirjutamist eesti keeles-väliseestlastele
füüsikaseadusi eirav utoopia. Ometi on ammustest aegadest loendamatud helged ja vähemhelged pead nuputanud igiliikuri loomise kallal ja ehitanud 10 vastavaid seadmeid puhuti üsna primitiivseid, siis jällegi üpris keerukaid. Kuid kõigi nende ühisomadusteks oli ja jäi see, et nad ei liikunud. Vähemalt mitte igavesti. Perpetuum mobile oli ja jääbki kättesaamatuks luuluks. Euroopasse saabus niisuguse masina idee 12. sajandiks Indiast Araabia kaudu. Nendel aegadel, nagu hiljemgi, vajati mitte ainult niisutussüsteemi , vaid ka mitmesuguste käsitöömasinate käitamiseks palju energiat. Käiade veskikivide jm ringiajamiseks kasutati vesirattaid, inimestega jooksurattaid või veeloomadega karusselle, isegi maa all, kaevandustes. Saadud energia siirati puidust hammasrataste süsteemi kaudu kas veskikivi või veesüsteemi käitamiseks.
ongi minajutustaja hõivatud. Läbi elades isiklikku eksistentsiaalset aega, püüab ta pingsalt tabada aja kui sellise loomust ning ettehaaravalt aduda ehedat surmakogemust, milles aeg lakkab olemast kõik selle nimel, et saavutada üleolek nii ajast kui surmast. Mõistagi see ei õnnestu. Sedamööda, kuidas Jaani refleksioonides ja mälupiltides paljastub ta egotsentrism, nõrgub surmaootuse traagikasse autoripoolset irooniat, mis päädib lõpppuändis surmahaigus osutub luuluks. Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924)
Rahutult ringirändav jutustaja on kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted-mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puudumine. Iilime ei jõuagi oma eksirännakuilt koju, nagu jääb saavutamata ka hingerahu. Päevikromaani ,,Munad hiina moodi" minategelane Jaan viibib maailmast eraldatuna vähihaiglas. Ta läheb mõtetes minevikku ja oma elusündmuste meenutamisega ongi minajutustaja hõivatud. Lõpuks osutus surmahaigus luuluks. Rahvusmütoloogia põhjal on kirjutatud raamatud ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993). Samuti on Vetemaa huviorbiidis (rahva)uskumused ja keskaeg, millest on juttu ajaviitelist laadi romaanis ,,Krati nimi oli Peetrus" (1991) ning kelmiromaanis Jüriöö ülestõusust ,,Risti rahvas". 1970. aastate algul kirjutas Vetemaa rea näidendeid. Mõned näited. ,,Roosiaed" (1976). Rosaarium, kus töötavad vaimuhaiged, muutub tsivilisatsiooni üldistuseks.
11) Segaduses olemine, reaalsuse kadu ja luul Segaduses olemine tähendab ajalist ja ruumilist desorienteeritust ja see on mitmete haiguste, mürgituste või traumaatilise ajukahjustuse sümptom. Erilist tähelepanu tuleb pöörata juhul, kui esineb kombinatsioon teadvuse ähmastumisega või ebatavaliste elutähtsate parameetrite korral. Reaalsuse ilmselgelt vale tajumist ja patsiendi võimetust oma taju ja mõtlemist korrigeerida nimetatakse luuluks või reaalsuse kaoks. Patsiendile pole mõistlik püüda tõestada tema eksimust. Oluline on anda patsiendile märku, et tema ettekujutusi reaalsusest aktsepteeritakse, kuigi ise tajutakse teistsugust reaalsust. Patsient tuleb põhimõtteliselt hospitaliseerida. Rasketel juhtudel võib vajaduse korral kaaluda ka ravi haloperidooliga. 12) Sundhospitaliseerimine Sundhospitaliseerimine on patsiendi mittevabatahtlik haiglasse viimine. Selle meetme eeldused
annaabi.ee 
