luulevormis, olla võrdväärne nii naisega kui sõpruskonnaga. Mõlemad ergutasid teineteist värsse looma, kuid Under oli juba alguses väljakujunenum luuletaja. · Mõlemad kirjanikud armastasid tõlkida. Ka teatri vastu oli kiindumus ühine. Seda näitab tõlkevalik ja lisaks algupärased näidendid Adsonilt. Valiku ja kirjutamise aluseks oli ka ühine ajalooliskultuurilooline huvi . Ajalisest taustast lähtuvalt on vastastikuses seoses luuleraamatute paarid: ,,Sonetid" (1917) ,,Henge palango" (1917) ,,Verivalla" (1920) ,,Roosikrants" (1920) ,,Hääl varjust" (1927) ,,Kaduvik" (1927) ,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ,,Katai, kibuvits nink kivi" (1928) Lüroeepika: ,,Õnnevarjutus" (1929) ,,Pärlijõgi" (1931)
nimel väljakutse: Las kasvame, me tõusev sugu, ja ootame, et tuleb tund: Kord neile, kes veel näevad und, Me müristame kõrvu sõjalugu! ("Noorte laul") Värsse hakkas avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus "Vesiroosid". Tuntuim nooruslooetus on "Oma saar"- võrdpilt, mis seostub ühe kirjandusliku motiiviga, ideaali otsinguga, mis jääb leidmata. Ometu kuulutab luuletuse lõpp, et elu on elamist väärt. Teine kogu "Tuulemaa" on jäädavalt eesti luuleraamatute tippide hulgast tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Pani aluse 20 saj eesti poliitilisele lüürikale. nooruslikult vabadusekuulutuselt liikus Suits järjest konkreetsema kujundilisuse suunas, väljendades järjekindlalt humanismi positsioone kaitsva iseseisva indiviidi reageeringuid läbi rekaktsiooniaja, I MSa, 1917a revolutsiooni ja Eesti Vabariigi algusaastate. Tugev kaasaja- ja ühiskongliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline
Rooste ja Wimberg on avaldanud rea luulekogusid, Wimberg ka romaani "Lipamäe", ning mõlemad on töötanud hulga aastaid kirjandustoimetajana, vastavalt Sirbis ja Eesti Päevalehes. Aastast 2007 töötab Rooste Helsingis Eesti Instituudi juhatajana, Wimberg on aastast 2008 vabakutseline kirjanik. Nagu eespool osutatud, on hulga luulekogusid avaldnud ka Ivar Sild, enim tähelepanu on neist pälvinud seitsmes, 2006. aastal Kivisildniku kirjastuses Jumalikud Ilmustused Kivisildniku toimetatud luuleraamatute sarjas "JI" ilmunud "Spermaga ja puha" (vaata). Aastal 2000. avaldas Ivar Sild kahasse Jürgen Roostega Loomingu Raamatukogus luulekogu "Pegasus on pisut pervers". Kätlin Vainola avaldas 2006. aastal lastejutustuse "Ville" (vaata), mis võitis aasta varem kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke poolt korraldatud lastejuttude võistlusel "Minu esimene raamat".
ajakirjale ’’Kume Rivi’’. Esimene tema luuletus avaldati noorsooajakirjas ’’Kevadik’’. Tema luuletamine jätkus ja järgmised teosed avaldati ajakirjas ’’Eesti Naine’’ja üks väike juhuslikult säilinud põimik ajakirjas ’’Loomingus’’, suurema osa hävitas Aira Kaal sõja alguses evakueermise ajal. Aira Kaalu noorsoovärrside põhiliseks teemaks oli rahuolu ja paigalseisu eitus, uuenemise igatsus, oma sihi otsimine. Vabastatud Eesti võiduaastal 1945 ilmunu luuleraamatute seas oli Aira Kaalu esikkogu ’’Ma ei anna relva käest’’. Ligi poole selle luulekogu mahust moodustab revulutsiooniaastal ja vaehetult selle eel sündinud luule. Sõjaaegse värsiloomingu põhimõtteks on fašistliku vaenlase hävitamine. Aira Kaalu peamiseks isikupäraks oli terav publitsistlikkus, sotsiaalpoliitilise vaatenurgaga liituv temperamentne isikliku kaasaelamise väljendus. Aira Kaalu publistliku ja kunstilise aspekti ühendamine on kõige paremini õnnestunud luuletustes
J. Petersoni poeeditalenti oma artiklis „Meie esimene luuletaja“ ning pärast seda avaldas tema loomingut „Noor Eesti“ väljaannetes. GUSTAV SUITSU LOOMING Gustav Suitsu esimene luuletus „Vesiroosid“ ilmus aastal 1899 ajakirjas Uus Aeg. Tema esikkogu „Elu tuli“ (1905) ei olnud vaid kirjanduslik debüüt, vaid ka ühiskondlik sündmus, kuna kajastas hästi sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Suitsu teine kogu „Tuulemaa“, mis ilmus aastal 1913, on jäädavalt Eesti luuleraamatute tippude hulgas. 1922. Aastal jõudis lugejateni Suitsu kõige mahukam ja komplitseeritum luuleraamat, mis hõlmas luulet aastaist 1913-1921. Kirjaniku neljas põhikogu „Tuli ja tuul“ ilmus 1950. a. Stockholmis. Gustav Suitsu tulekul oli Eesti värsikultuur väga arenenud ja oli olemas väga mitmekülgne omakeelne kutuur. Rahvalaul, mida 19. sajandi kestel kasvava usinusega koguti, ei olnud enam pelk valgustuslik huvi, vaid oli jõutud taibata selle esteetilisi väärtusi.
Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes
Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja
Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" IIII (19011903) ning almanahhe ja ajakirja "NoorEesti" (19051915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "NoorEesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "NoorEesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921 1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust
annaabi.ee 
