kooselu lühikeseks 1918. aastal läksid nad lahku. 1911. aastal ilmusid ajakirjanduses Ahmatova esimesed, kuid algaja kohta üllatavalt küpsed värsid. 1912 jõudis trükki esikkogu "Õhtu", mis äratas nii lugejate kuimka kriitikute tähelepanu. Järgnesid kogud "Palvehelmed" (1914, lühikese aja jooksul mitu kordustrükki), "Valge parv" (1917) ja "Teeleht" (1921). Noore, ent väga isikupärase Ahmatova värsside mõju lugejale võib võrrelda M. Underi sonettide uudsusega Eesti luulepildis mõned aastad hiljem. Ahmatova sai luuletajana kiiresti väga kuulsaks, teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahmatult lõi Ahmantova koguni uue moe jäljendati nii tema soengut kui ka riietumisstiili. Ahmatova kuningannalik rüht ja peahoiak, prohvetlikud silmad, ülbed huuled, isikupärane profiil ispireerisid paljusid kunstnikke, O. Mandelstam aga lausus: "Teie kael on justkui loodud giljotiiniks."
tundma ajas ja ruumis kaugeid kultuure ja usundeid ning vaimustus ida filosoofiast. Tema keelteoskus oli hämmastav. Kodutalust võttis ta kaasa põlise kiindumuse loodusesse. Luule oli vaid osa Masingu loovast tööst, rohkem eneseselgitus ja pihtimus kui pöördumine lugeja poole. Esikkogule ,,Neemed Vihmade lathe"(1935) hakkas välismaal uusi värsiraamatuid lisanduma alles 1965. aastast. ,,Neemed Vihmade lathe" oli 1930-ndate luulepildis kunstiliselt erandlik. See on autori pidev sisekõne jumalaga. Jumal aga ei seostu Masingul kindla dogmaga, vaid on pigem ülim ideaal ja täiuslikkus, mille poole usklik püüdleb, seda kunagi päriselt saavutamata. Kaunilt kujutab kristlikku headuseideed luuletus ,, Usust ja ei miskist muust". Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega, kui sa sõrmil hoides vikerkaare ringe käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega Jumal enam isegi maad seda neetut. Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,
assotsiatiivse arenduse poolest on see poeem kõrvutatud ,,Maailma avastamisega". Ka kirjutamisajalt paiknevad teosed lähestikku, 60 ndate aastate alguses. Arenguteema ülevus ning kriitilise osa publitsistlik konkreetsus loovad tajutava vastuolu, mida süvendab vormiline mitmelaadilisus. Luuletaja taotleb teatavat tasakaalu traditsioonilise ning vabavärsi vahel. Hoiakute ning laadide vastandikkuse tõttu ei kujune aga seesugust terikut kui ,,Kivist viiulites". Muutunud luulepildis ei ärata raamat eelmistega võrreldes tähelepanu. Ka järgmine kogu jääb suhteliselt varju. 2.5. ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) Kogus ,,Vihme teeb toredaid asju" leiab aset suur teisenemine isiklikuma, intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni poole. Konkreetne luulemina vaeb oma suhteid aja ning maailmaga, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme eelnenud sugupõlveni. Üldinimliku hoovuse asemel on astunud väga
Sajandi kolmanda kümnendi teine pool ja põhiosa 1930. aastaist on Marie Underi loomingu kõrgaeg. Üksteise järel ilmuvad lüürikakogud ,,Hääl varjust", ,,Rõõm ühest ilusast päevast", ballaadid- ja legendikogu ,,Õnnevarjutus". Ja taas lüürikaraamatud : ,,Lageda taeva all" ja ,,Kivi südamelt". See on see tuumik, mida G. Suits pidas eneseleidmise klassikaliseks kõrgustikuks nii Underi enda loomingus kui ka selleaegses luulepildis üldse. Viimane polnud proosa pealetungist hoolimata kaugeltki vaene, kui vaid meenutada J. Semperi, J. Kärneri, H. Visnapuu, J. Barbaruse, A. Alle, J. Sütiste ja teiste luuletegevust. Sügavusi ja kõrgusi leidub Underi värsis ka hilisematel aastakümnetel, tema loominguline vitaalsus pole raugenud hilisluulegi ääremail. Kuid ometi on eriti 1920. aastate teise poole loomingul olnud eriline tähendus eesti luule järgnevas arengus Betti Alveri, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi,
keelel on tehtuse maik aeg-ajalt juures. Mulgikeelses pooles maiku vähem, kahtlemata keeleuuendusega sõbralikud sidemed. Üheltpoolt tegemist looduslähedase ja maalähedase autoriga, teisalt äärmiselt kunstlik, stiliseeritud hoiak seal juures. Mingi kirjanikuks olemise programmilisus. Ta võtab plaani: teeb sellise luulekogu (eriviisil sündinud, 77 Galerii, mis sisaldab luulet maalikunstist) Põnevust märgatakse, kord võetakse nii, kord teisiti vastu. Kahtlemata mingi koha tollases luulepildis leiab. Tõsisem retseptsioon tuleb proosaga, hiljem tuleb draama mängu. Draamaraamatutest 93. aastal Kummitus kummutis. See on näidendikogu, seal on ka "Kuldrannake" sees. Põhiosaks saab proosa. Proosas ilmselt võiks mitut järku eristada, kindlasti tuleks seda vaadelda kahe suure järguna. Üks algab 70ndate alguses, kestab 80ndate keskpaigani, see, mis tuleb edasi Karu südamest alates, oleks uus järk
annaabi.ee 
