aastani. Ahmatova esimesed värsid ilmusid välja 1911 aastal, mis olid üllatvalt küpsed algaja kohta.1912. a jõudis trükki esikkogu ,,Õhtu,, sellele järgnesid kogud nagu ,,Palvehelmed,, , ,,Valge parv,, ja ,,Teeleht,,. Anna poeedi keel on lihtne, kui peidab endas sügavaid tundeid: need on naise tunded, väljedatud naisele omases keeles. Anna loomingut märkas ka tolle aja vene tuntuim kirjanik A.Blok. Blok kritiseeris anna teoseid palju, kuid Anna jäi oma luulekeelele truuks. Ahmatova luule sai kiiresti tuntuks ja seega sai luuletajanna kiiresti kuulsaks. Teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahtmatult lõi Anna ka uue moe , kus jäljendati tema riietumisstiili ja soenguid jne... Luulekogu ,,Anno Domini MCMXXI,, mis ilmus 1922 aastal lõpetas õnneliku ana nii Ahmatova luuleteel, kui ka tema elus. 1921 aastal suri tema iidol A.Blok samal aastal lasti maha N.Gumiljov.
Selts", 1932). Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu: "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925). Millised on Tuglase novellistika põhiteemad? Realistlikus jutustuses "Hingemaa" kujutab ta vaese kantniku viletsust ja igatsust oma maalapikese järele, seostatuna seda 1905
peidab endas sügavaid tundeid: need on naise tunded, väljendatud naisele omases keeles, mille vene luules loob just Ahmatova. Ahmatova luulekeele uudsust märkas ka tolle aja vene luule suurim autoriteet Aleksandr Blok. Ta ütles noorele poeedile: "Tuleb kirjutada nagu jumala ees seistes, teie aga kirjutate nagu mehe palge ees seistes." Blok oli Ajmatova eeskuju ja seepärast tegi niisugune hinnang haiget, ent ta jäi oma luulekeelele truuks. Ahmatova lõi poeetilise müüdi kangelannast, kelle elu on igavene kannatus vastamata ja petetud armastuse pärast, kes unistab erakuelest kloostris, üksindusest, surmast. Lugejale on nii ahvatlev tõmmata paralleele kirjaniku loomingu ja tema eluseikade vahele, otsida prototüüpe, äratuntavaid kohti ja sündmusi. Ahmatova puhul oleks selline käsitlusviis lihtsustatud, tema kangelanna saatust ei tohiks samastada Ahmatova enda saatusega. Julm ja
Surmavalt haigena tegelikult. Ema ja õde on temaga siis, ülejäänud inimesed on ta hüljanud. Tema luules ja loominugs on kokku põimunud lürism ja iroonia. Tema oma loomingus ülteb, et igasuguseid ühiskondlikke norme tuleb eitada. Püüab laiendada prantsuse luulekunsti, värsi- ja riimisüsteemi sinnamaani välja, et ostustab, et häälikud ja tähed on värvilised. Paneb täishäälikutele värve. A must, E valge, I karmiin, U roheline, O sinine. Püüab luulekeelele ühendada gammat. Kirjutas ühe hästi kuulsa luuletuse ,,Purjus laev", veel 16-aastasena, mis oli tuhandete miilide kaugusel merest. Polnud seda kunagi näinud, oli lugenud ainult J. Verne'i romaane. Tema ettekujutus piirdus sellega. Maailm on otsekui purjus laev, mille kapten ka loomulikult purjus, maailm vänderdab ja tal pole selget sihti. Läheb loojangu ja hävingu poole. Uue maailma jaoks need ei kehti need nõuded, vanad väärtused on tühjaks jooksnud ja asemele pole midagi tulnud
Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: "Luua müüte, - see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis rahvad ja sajandid on loonud, - see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma." Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu: "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
Kirjanik alustas naturalistlike ja realistlike külaeluaineliste ja revolutsiooniteemast kantud töödega ning suundus seejärel uusromantismi väljendusvõimaluste juurde, mis eeldab reaalse ja kujutusliku ühendamist. Uusromantismi tulek Tuglase loomingusse muutis ta teoste esituslaadi tunderõhuliseks. Üha rohkem keskendus ta tegelaste hingeelu jälgimisele ja eritlemisele. Taotluseks sai teostuse täiuslikkus: novellide sõnastus lähenes sageli luulekeelele, sisu iseloomustas detailirikkus, ülesehitust väljapeetus, tegelasi keerukas hingeelu. Ta seadis endale eesmärgi luua müüte: "Luua müüte, see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis rahvad ja sajandid on loonud, see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma." Tuglase novelliloomingu kandvama osa moodustavad viis novellikogu: "Liivakell" (1913), "Õhtu taevas" (1913), "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925).
annaabi.ee 
