kaupmees Niehuseni perekonnas, majas Lühike jalg 9. Tallinnas kirjutas luuletaja mitmeid otseselt Tallinnaga seotud luuletusi. Tähelepandavad olid ka tema enese otsesed mõjud siinse luule arengule. Eriti ilmnes see ilmlike pühendusluuletuste harrastuse juurdumises. Mitmed noored haritlased tollal alles tegevust alustanud Tallinna gümnaasiumi õppejõudude hulgast liitusid P. Flemingi lähimaks tutvuskonnaks. Moodustanud nn. lamburite ühingu, sidus neid Flemingi eeskujul luuleharrastus. Neist eesti kirjanduse ajalukku jäänutest võiks mainida näiteks Reiner Brockmanni, Timotheos Polust, Georg ja Joachim Salemanni. Eriti tugevad olid sidemed Niehusenite perekonnaga, kuigi ta esmaarmastatu Elize süda oli vahepeal muutunud "jäigemaks kui Lasnamäe paas". Uut vastuarmastust leidnud nooremas ões, kavatses poeet 1640. a. Saksamaalt Tallinna pöörduda, et siin arstina tegutseda. Tema kavatsuse lõpetas teel siia Hamburgis saabunud surm.
Samuti on suureks kõneaineks nendest jutlustes laulmine. Mülleri jutlused on sisukad ja kindla kavaga. Nendest algabki meie ilukirjanduse proosa. Jutlus usuline kõne, millega vaimulik juhib koguduse mõttekäiku Piibli alusel. See on jumalateenistuse keskne osa. Juhuluule. Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas levima Eestis peamiselt Tallinnas ja Tartus 17. saj esimesel poolel. Luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljeleda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Idee oli uudne ja huvitav: nii hakkasidki pidustustel, pulmades, varrudel aga ka matustel kõlama eestikeelsed värsid. Paraku ei jõudnud need pärisrahva kuuldekaugusesse. 1630. aastate keskel muutus pulmalau l- epitalaamionid härrasrahva pidusaalides ja trükisõnaski moeasjaks
Eesti kunstluule algus Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Aja jooksul muutus kiriku lauluraamat eesti talupoja elus üha tähtsamaks ja temast tuleb otsida ka eesti kunstluule algust. On andmeid, et Tallinna linnakooli eestlasest õpilane Hans Susi tõlkis kirikulaule juba 16. Saj keskel. Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Seoses gümnaasiumide ja trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus levinud omapäratsev barokne luule. Reiner Brocmann Silmapaistvam värsisepp Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor, P. Felmingi sõber Johann Heinrich Rosenplänter Silmapaistvam estofiil. Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise, tundmaõppimise ja publitseerimise algatajana. Selleks asutas ta ajakirja ,,Beiträge". Ajakiri, kuigi saksakeelne, oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele
Vähem nime-, sünnipäeva ja laste sünni puhul, aastaaegade vaheldumise puhul. Esimene Tallinnas trükitud luuletus: Timotheus Poluse aleksandriin. Luulemotiivid: motiivirepertuaar nagu Saksamaalgi. Üsna palju kirjutatakse luuletusi sõjateemal. (Saksamaal oli just 30 aastane sõda), samas roomustatakse, et Eestimaal on vaid ,,armusõda". Mütoloogilised tegelased tähtsad: Amor, muusad, Apollo. Luuletusi kirjutatakse ka Tallinna linnast. Luuleharrastus jaguneb: uusladina luule ning saksa barokkluule. Tallinna lamburiselts:Sinna kuulusid Paul Fleming, Timotheus Polus (luulekunsti professor), Reiner Brockmann (kreeka keele professor), Heinrich Arninck (retoorikaprofessor) Heinrich Vulpius (rektor), Hans Arpenbeck (tõlk). Käisid koos luuletamas. Plaul Fleming(1609-1640): Saksa luuletaja. Viibis Tallinnas aastatel 1635-1636 ning 1639, olles Pärsiasse suunduva saatkonna kooseisus. Armastus kaupmehetütre Anna
suurema rahvapärasuse, ühtluse ning rütmilisuseni. Olgu selle näiteks J. Hornungi kirikulaul „Kristus meie Õnnistus...“ teosest „Koddo ning Kirgo Ramat“ (1695). Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas Eestis, peamiselt Tallinnas ja Tartus, levima 17.sajandi esimesel poolel. Seoses ülikooli, gümnaasiumide, trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Nii et eesti keelgi oli pääsenud sakste pidusaalidesse. Idee oli uudne ja huvitav: kas ei võiks talupoegade ja teenijate kõnet lõbu pärast riimida ja eesti keele kõla värsimõõtude mängus perekondlikel sündmustel esitada. Nii hakkasidki
annaabi.ee 
