PUTUKAD Insecta Putukad on kõige liigirikkam loomarühm. Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahl...
Kõige alamate putukate, nagu ürgtiivutute, arenemine on lihtne, nende munadest kooruvad vastsed, kes sarnanevad vanematele ning kasvavad ühtlaselt pika aja jooksul, tehes läbi kuni 60 kestumist. Nad elavad pärast munast koorumist terve elu samas keskkonnas (nt pinnases). Sellist arenemist võib tinglikult nimetada otseseks. Kõigil ülejäänud putukatel esineb moondega areng, mille puhul munast koorunud vastsed täiskasvanud putukast rohkem või vähem erinevad. Vaegmoone esineb lutikalistel, sihktiivalistel, sarnastiivalistel, prussakalistel ja veel paljudel teistelgi putukatel. Neil on munast koorunud vastsed küll täiskasvanute sarnased, kuid hulga väiksemad, neil puuduvad tiivad ja suguelundid. Vastsed teevad läbi 5-6 kestumist ning saavad seejärel suguküpseks. Vaegmoonde puhul elavad vastsed ja täiskasvanud putukad enam-vähem samades elupaikades ning söövad üldiselt sama toitu.
Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. Proceedings of the Estonian
Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.
N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur
annaabi.ee 
