(Eesriide.) KOLMAS VAATUS Ajalehed ja raamatud on istmetelt ja laudadelt ära koristatud. (Vestman ja Laura mõlemad üleriieteta, kuid viimasel muhv käes; astuvad eeskojast sisse; nende kannul ilmub uksele Liina.) Laura on endaga kaasa toonud, kenast muhvi sisse pakitud, kassipoja. Sander on Peterburist tagasi jõudnud. Vestman tahab kohe paberit oma silmaga näha. Sander mõtleb välja hädavale ning räägib, et temast jõudis keegi ette. Ütleb, et selle lurjuse nimi on Piibeleht. Vanamees lubab Piibelehe maha lüüa. Vestman on solvunud, sest ta oli juba valmis näitama kõigile, et temas on veel seda vana vestmanilikust. Rääkis oma plaanidest lolli peaga juba tervele külale, nii et nüüd on kaputt. Sander räägib, et Piibeleht kavatseb maalapikese peale ehitada eesti esimese pilvelõhkuja. Ta mainis vahepeal ka, et Piibeleht on poissmees. Vestmanil tekkis raudne idee panna oma tüdruk talle mehele
Spartacus oli kurb. Ukselt kostis Catiline hääl, mille peale kõik jäid teda silmitsema. Ta oli Spartacust otsinud ning kui ta viimase üles leidis, siis ulatas ta talle kukru, kuna oli kihla vedanud Spartacuse poolt. Spartacuse võit oli talle juurde andnud kümme tuhat sertserti. Catilina surus Spartacuse kätt, Spartacus imestas, et kust Catilina teab salamärke ja mõningaid salasõnu. Sisse astus Rhodopeia, kes hoopis osutus Spartacuse õeks, Mirzaks, kes oli ühe lurjuse orjatariks tehtud. · Rhodopeia/Mirza (lk 45) oli ilus kahekümne aastane neiu, pikk ja sihvakas, elavate ja väljendusrikaste siniste silmadega. Ta oli riietatu sinisesse hõbeääristega kaunistatud tuunikasse. Ta kandis käevõrusid ning ta pea ümber oli köidetud sinine villane pael. Kogu tema välimuse järgi võis taibata, et ta on orjatar. · Trahter (lk 35) - kõrts, jooma- ja söömakoht
... Laskub põlvili. Ilmub HAMLET, silmitseb kuningat. HAMLET: Nüüd võiksin seda teha, nüüd, ennäe, ta palvetab; ja nüüd ma seda teengi. Tmbab mga. Ja ongi taevas mees... Kuid kas siis see on minu kättemaks? Siin tarvis mõelda. See lurjus tappis minu isa, ent nüüd mina, ainus poeg, siis selle eest nii taevasse ju saadan lurjuse. See oleks tasu, mitte kättemaks. Ei. Kao tuppe, mõõk, küll saabub hirmsam hetk, kui põõnab purjuspäi või märatseb või vähkreb verepatu asemel - teeb teo, kus puudub vähim lunastus - siis lange, mõõk, et pea ees põrgusse ta kaoks ja neetud hing tal mustaks jääks, kui haud, kus läeb
Kuid miks elab ta siis puuduses, aga mitte nagu maharadza? Usk uuestisündi kindlustab suurepärase fantaasiamaailma, kus inimene võib leida tee oma ego realiseerimiseks ja samal ajal väita, et ego on lahtunud. Seda toonitavad rollid, mida inimesed endale eelmistes eludes on valinud või tulevikus valivad. Reinkarnatsiooni pooldajad ei vali alati kuulsusrikast isikut. Kui isik on kõrgelt tunnustatud ja konservatiivne, valib ta oma alter ego täiustamiseks tihtipeale värvika lurjuse või gängsteri. Näiteks väga hea sotsiaalse staatusega naine võtab eelneva elu karakteriks hoora või kuulsa kurtisaani. Kui inimesed oleksid võimelised lahutama ennast stigmast, mis on seotud ego täiustamisega, ei tunneks nad vajadust mängida selliseid enesepetmisemänge nagu usk taassündi, mis tegelikult tähendab loomulikku ego täiendamise vajadust. Satanist usub täielikku rahulolusse egoismiga. Tegelikult on satanism ainuke usk, mis toetab selle suurenemist või julgustamist
süüa paluma, ja ütlesite, et ma ei ole ausa mõttega sinna tulnud. Ja kui ma siis vandusin, et maksan teile kas või saja aasta pärast selle eest kätte, laskis teie isa mu kui hulguse vangi panna. Kas te arvasite, et ma olen selle unustanud? Indiaanlase veri ei voola mu soontes asjata. Nüüd olete mul käes ja nüüd õiendame oma arved!» Nende sõnade juures ähvardas ta arsti rusikaga näkku. Arst tõstis äkki käe ja lõi lurjuse pikali. Potter laskis noa langeda ja hüüdis: «Kuulge, kuidas te tohite mu semu lüüa!» Järgmisel hetkel oli ta arstist kinni haaranud ja mõlemad rabelesid kõigest jõust, trampides rohtu ja kiskudes mulda üles oma kandadega. Indiaani Joe kargas jalule, silmad vihast leekimas, kähmas Potteri noa ja hiilis nagu kass küürutades võitlejate ümber, otsides soodsat juhust. Äkki rebis arst end lahti, haaras raske
mina ei usu, et meie võiksime või saaksime seda tähtsat küsimust siinkohal nii põhjalikult käsitleda või et õpilastel jätkuks arusaamist koopula filosoofilisest tähendusest inimeskõnes üldse, vaid mina arvan, et nemad tahavad mind oma korduva vastusega naerda ja pilgata, seda arvan mina, härra direktor." ,,Mina ka," oli härra Maurus nõus, nagu valmistaks see talle pisut rõõmu. ,,Aga kes andsid teile selle vastuse? missugused?" ,,Kõik." ,,Näiteks, kes? Nimetage mulle ühe lurjuse nimi, kõiki ei saa ju korraga küsida." ,,Silmapilk, härra direktor, ma vaatan raamatust järele, seal on mul märgitud. Raamatus on mul kõik märgitud. Näiteks Lible." Õpetaja rõhutas hääldades viimast silpi, nii et Liblest sai Liblee. ,,Ah sina, väike Lible, oledki see peavõrukael siin klassis!" hüüdis direktor. ,,Sellepärast oledki sa sinna tagumisse pinki pugenud. Aga nüüd tule siia, tule esimesse lauda, seisa siin selle pika kõrval, kui õpetaja sinult küsib."
annaabi.ee 
