Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lühijutt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
matka, spencer, augu, imeilus, lähme, matkal, vaikselt, sammus, surnut, kostis, pauk, nicolas, lotman, lühijutt, vaatas, linnud, rohutirtsud, taastub, edusamme, krants, kutsikas, tulema, lagendik, lausus, jääme, siinne, kõht, koti, ojast, ajama, hagu, kinnist, pakki, keema, kuulis, astunud, karule, neljal, tardunud, taaskord, suuremaks, reageerinudtsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . .
Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi. Uksekell helises. "Ma avan!" hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana. Ütlesin: "Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!" Kõlas kõmisev vastus: "Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost. Kas teie mees ei võiks seda teha? Takso ootab!" kõlas väljast üks "piip-piip". Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: "Maksa ta arve ja too ta kohvrid!" tuli tasane vastus "Kust ma selle raha võtan?" Vastasin talle: "Minu rahakotist!!" Stiiv-Maikel asus kiirelt otsima mu rahakotist viiesajast ja sajast ja siis veel seitset kümnelist ka. Ta jooksis välja takso juurde. Ma küsisin oma boss Johnilt: "Miks te ise oma arvet ei maksa?" "Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju.
oma õnnetused uute ettevõtete ärevuses. See uus huvi oli uudne kõrgelthinnatud vilistamiskunst, mille ta oli äsja ära õppinud ühelt neegrilt ja mida ta nüüd segamatult soovis harjutada. See meenutas linnu vidistamist, sulakõlalist lõõritamist, kusjuures keele otsaga tuli kiiresti suulage puudutada. Lugeja arvatavasti mäletab, kuidas seda tehakse, kui ta on kunagi poisike olnud. Usinus ja hool kandsid varsti vilja, ja Tom sammus tänavat mööda, suu täis helisid ja süda tulvil tänutunnet. Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtle-mata suurem kui täheteadlasel. Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga kat-kestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St
seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda. Uustulnukas astus sammu ligemale: «Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!» See ei kuulnud ikka veel. Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all: «Michel Giborne!» «Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes. «Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter. «Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.» Jupiter hingas kergendatult. «Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!» «Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu!» karjus rahvas. Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas.
kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale
pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: ,,Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti." Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas. Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama, et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval
annaabi.ee 
