see traditsioon on ju säilinud ka siiani USA-s, kus enne kohtus tunnistuste andmist pannakse käsi Piiblile ja lubatakse rääkida ,,Tõtt, tõtt ja ainult tõtt" (nagu kõik Hollywoody filmide austajad teavad). Kokkuvõttes võib väita, et kultuurinähtused võivad pärineda religioonist- vähemalt on nad otseselt või tihedalt seotud sellega. Teise väga tuntud ja levinud teooria autor on hollandi kultuuriajaloolane John Huizinga (1872-1945), kes oma 1938.a. ilmunud teoses ,,Homo ludens" (eesti k. mängiv inimene)väidab, et mängu osa kultuuri tekkes ja arengus on suur, sest mäng on vanem kui kultuur. Loomad oskasid mägida enne inimest. Ja ka inimese algne eneseharimise viis on mäng- laps õpib kõigepealt mängides ja alles seejärel lugemisoskuse omandanuna lugedes. Mis on mäng? 1. mäng on vaba toiming. Mängima ei saa sundida 2.mängul pole eesmärki väljaspool ennast- mäng ise ongi eesmärk, mis toob kaasa elu- ja loomisrõõmu. 3
käitumismallide süsteem. Habituse kandjaks on inimene kui sotsiaalne olend (sotsiaalne "agent" ehk toimija) Väli sotsiaalne ruum, kus käib pidev võitlus sümboolse kapitali eest erinevate sotsiaalsete toimijate (agentide) vahel, mis mõjutab toimijaid sõltuvalt nende asendist sellel väljal. Heteronoomsuse/autonoomsuse alge (massitoodang/ elitaarne toodang) "Mängu" ja "draama" metafoorid kultuuriteoorias ja -sotsioloogias Johan Huizinga. Homo ludens (1938): võistlus, agn (nt potlats) mäng on kultuuri alus Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life (1959): performance, front (face) võrdleb igapäevaseid suhteid, tegevusi etendusega, milel eesmärgiks on vaataja mõjutamine Esikülg- sotsiaalselt aktsepteeritud omadused, mis soodustavad etenduse muutumatut osa, mille abil varjavad soovimatut osa Victor Turner. Forest of Symbols (1967), The Ritual Process (1969) Sotsiaalne draama koosneb neljast etapist:
populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineerib siiski endiselt poliitiline ajalugu ☼ pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused,mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd Huizinga (1872-1945): ☼ moodsa kultuuriajalugu alusepanija, Hollandi ajaloolane, Sanskriti spetsialist ☼ “Homo ludens” = “Mängiv inimene” ☼ ühiskonnakriitika - hoiatus totalitarismi ees “Homse varjus. Meie ajastu vaimse haiguse diagnoos” ☼ rakenduslik psühholoogia “ajalooline aimus ehk tundmus”– säilinud maalide, teoste abil saame minna mineviku ☼ esteetiline lähenemine - kunstiteosed → tee mineviku mõistmisest ☼ ajalooline mõtleb kujutluspilditest, kujutlusvõime toel ☼ morfoloogilne - tuvastada erinevad vormid (žanrid) - annab aru oma enda minevikust
-) Tehnilise ajastu meeletus seisneb aga selles, et tänu moodsale tehnikale elu tempo üha kasvab. -) Kusagil mujal ei töötata nii suure tempoga kui industriaalmaades. Masinad ei tohi seista, kaubandus ei tohi stagneeruda jne. -) Kui seda süsteemi vaadelda aga inimeseksolemise seisukohast, siis on see täiesti irratsionaalne. Töö ei väärista inimest vaid imeb selle tühjaks. -) Tõeline inimene pole niisiis homo faber vaid HOMO LUDENS. Inimene on oma olemuselt mängiv olend. Ta on nautiv indiviid. Ta peab olema "vaba oma vabas ajas". Just siin on ta tema ise ja võib toimidavastavalt oma tahtele. -) Marcuse astub koos teiste neomarksistidega üleüldiselt kehtiva teadusidee vastu. -) Teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone. Teadus pole kunagi neutraalne ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv. -) Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest. Selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda.
· suurlinnad · usk mõistuse jõusse · suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid · religioon mõistusele allutatud · loodus ja loomulikkus au sees Talv · süsteem laguneb, vaimujõud hääbub · maailmapilt muutub pragmaatiliseks · loov metafüüsiline mõtlemine asendub kateedrifilosoofiaga · levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated Johan Huizinga (1872-1945) Hollandi kultuuriajaloolane ja filosoof. ,,Mängiv inimene" (1938; e.k. 1992) homo sapiens homo ludens Mäng kui universaalne mõõde kultuuris, inimesele olemuslik tunnetus ja käitumisviis, mille abil on võimalik seletada kogu kultuuri olemust ja arengut. Mäng pole vastandatud tõelisusele, mäng võib olla tõsine ja funktsionaalne. Kultuur ei tohi mängulisust kaotada, siis kaotab ta oma jõu ja loominguvõime. Analüüsides mänguelementi lääne kultuuri ajaloos jõuab Huizinga järeldusele, 17 et hilisemad ajastud on oma mängulisusest palju kaotanud ja jõudnud tänaseks pueriilsesse e
annaabi.ee 
