Kosmeetikaks oli neil huule ja põsepuna, kosmeetilised operat-sioonid. 1.3 Laste riietus Lapsed kandsid vööga tuunikat kaelas oli neil aga amulett mida kutsuti bullaks. Tüdrukud kandsid seda kuni nad abiellusid. 1.4 Jalanõud Üldjalanõu mida kanti vabal ajal mille nimi oli calceus. 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng Sagum oli roomlastest sõjameeste keep mida kanti siis rohkem, kui olid halvad ilmad. Nad kandsid ka põlvpükse. Lorica on keha kaitsev rõngassärk- pantser, lorica sega-mantel oli tõhus kaitserüü. Loomulikult oli sõjamehel kaitseks kiiver ja sõjavarustus. Cassis on liikuvate põsekaitsetega pronksist kiiver. Sõjameeste soeng algselt pikade juustega siis hiljem lühikesed ja lokitud. Peakatteks oli piileus, mis oli kitsa servaga vildist müts ja millel kanti loorberi lehtedest pärga. Lahutamatu osa oli meestel sukkad. 1.5.1 Sõja jalanõu Rooma sõduri sojaväe sandaal nimega caligae
1.3 Laste riietus Lapsed kandsid vööga tuunikat kaelas oli neil aga amulett mida kutsuti bullaks. Tüdrukud kandsid seda kuni nad abiellusid. 1.4 Jalanõud Üldjalanõu mida kanti vabal ajal mille nimi oli calceus. 1.5 Sõjamehe riietus ja soeng Sagum oli roomlastest sõjameeste keep mida kanti siis rohkem, kui olid halvad ilmad. Nad kandsid ka põlvpükse. Lorica on keha kaitsev rõngassärk- pantser, lorica sega-mantel oli tõhus kaitserüü. Loomulikult oli sõjamehel kaitseks kiiver ja sõjavarustus. Cassis on liikuvate põsekaitsetega pronksist kiiver. Sõjameeste soeng algselt pikade juustega siis hiljem lühikesed ja lokitud. Peakatteks oli piileus, mis oli kitsa servaga vildist müts ja millel kanti loorberi lehtedest pärga. Lahutamatu osa oli meestel sukkad. 1.5.1 Sõja jalanõu
teravik pidi jääma lõdvalt teiba külge rippuma. Puit aga tihtipeale ei hävinenud ja hiljem asendati see mehanism lihtsalt õhema rauaga, mis paindus kokkpõrkel. Sedasorti viskeoda osutus kasulikuks ka vastase koormamisel. Ära paindunud viskeoda polnud mitte lihtsalt kasutu, vaid ka raskemalt välja tõmmatav ja muutis kilbid, millese ta oli tunginud, kohmetuks ja kasutuskõlbmatuks. Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis lorica segmentata. Auksiliaarväed kandsid rõngas- või soomussärki (lorica hamata ja lorica squamata vastavalt). Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp (scutum). Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö (cingulum) näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega
kujundasid Rooma armee traditsioonid, sõdurite füüsis, taktika, strateegia ja sellest tulenev relvastus. Kuna Rooma sõjaväe peajõud seisnes just raskes jalaväes, mis tegutses lahinguväljal ranges formatsioonis, võites tänu oma armee-organisatsioonile palju suurema hulga vastasi siis relvastus ja võtted kujunesid vastavalt. Legionääri amunitsioon koosnes Gladiusest, Piliumist, Kandilisest Suurest Kilbist ja plaatturvistikust ,,Lorica Segmentanta". Barbarid (Enamjaolt Gootid ja Gallid), puutudes Impeeriumiga kokku, võtsid roomlastelt üle palju kasuliku, sealhulgas ka relvastust. Roomlased aga kohandasid oma arsenali, uute võimalike vaenlaste vastu võitlemiseks. Roomlaste mõõgavõitlus oli põhiliselt baseeritud Kilbi kasutusel distantsi järsu vähendamisele rünnakul. Sellega seoses olid peaaegu kõik mõõgalöögid lõikava iseloomuga ning tulid kilbi alt või ülevalt. Koos Lääne-Rooma hävinguga
rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012) 1.1. Relvastus Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata). Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt levinud. (Roman Legions 2012) Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli puust vars, mis oli umbes pooleteise meetri pikkune. Teine osa oli raudpulk, mis lõppes kidalise teravikuga- see pidi vastase kilbi külge kinni jääma, et vastasel oleks raske oma kilpi käsisteda.
viisil taplust pidama. * Loode- Euroopa südamikus iseloomustasid aastatel 950 1350 sõjapidamist kolm peamist tunnust: raskeratsaväe juhtiv roll, vibuküttide ja eriti ammuküttide üha kasvav osatähtsus ning teatud kindlat tüüpi kindlusehitiste linnuste ja neile vastukaalu pakkuva piiramistehnika väljakujunemine. Raskeratsavägi * juba 10. sajandil oli sõjaretkedel määrav tähtsus raskeratsaväel. _ Ratsarüütli kaitsevarustus koosnes koonilisest kiivrist, rõngassärgist (lorica) ja suurest kilbist, ründerelvadeks olid oda, mõõk ja vahel ka sõjanui. Rünnakule asudes oli rüütli vältimatuks kaaslaseks suur ja tugev sõjaratsu, destrier. Need sõjamehed moodustasid r a s k e ratsaväe, sest nad olid täies varustuses, ja eriti selle pärast, et neil oli kallis rõngassärk. _ rõngassärk oli sageli rüütlivarustuse kõige hinnalisem ese. _ rüütli hobune pidi suutma kanda täisvarustuses rüütli kogu raskust ja olema rängaks
annaabi.ee 
