Kibuvits Rahvapärased nimetused Aukaküüds Hiibalpuu Kibun Kibusk Kibuskipuu Kiuspuu Koidukann Okasroos Orjavits Iseloomulikud tunnused Ogad Punased viljad Meenutab roosi 0,5m-2m Õitseb juunis ja juulis 2 Õie suurus cm-6cm Roosakad, punakad, valged, kollakad õied Puitunud vars Kasvukoht Põhjamaadest subtroopikani Looniidul Pärisniidul Puisniidul Vahel ka metsaservades Kasutus rahvameditsiinis Kasutatakse Leotised Õisi Salvid Võrsed Õli Lehed Aur Juured Mähised Viljad Kopsuhaigused Tee Neeruhaigused Põiehaigused Külmetushaigused Kogumine ja säilitamine
Looduses paljuneb kibuvits seemnetega või vegetatiivselt juurevõsude abil. Kultuursorte paljundatakse pookimisega ja pistikutega. ohtrus on kibuvitsal põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vööndis, üksikute liikide levila tungib põhjas kuni tundraaladeni. Enamik kultuurroosidena tuntud liike pärineb Kesk- ja Edela- Aasiast. Kibuvits kasvab looniidul, pärisniidul, puisniidul, vahel ka metsaservades. Enamasti valguslembesed. Meie looduslikud liigid on külmakindlad, kuid rohked kultuursordid külmaõrnad. Viimased on ka võrdlemisi nõudlikud mullaviljakuse ja -niiskuse suhtes. Kibuvitsast saavad tolmeldavad putukad nektarit. Eestis ei kuulu ükski kibuvitsaliik kaitstavate taimede nimekirja.
aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. (http://bio.edu.ee/taimed/...) Erilised tunnused Kukerpuu on ravimtaim, peale marjade on ka lehed söödavad, oksadel on astlad, juurte koor on mürgine, peatab verejooksu. (Kull, Maria Johanna) 4 Kasvukoht ja tingimused Kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Sageli haljastuses. Külmakindel. Kukerpuu on valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid. Vastupidav heitgaasidele, tahmale ja kärpimisele. Kukerpuu areaal on Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Eestis tavaline. (http://bio.edu.ee/taimed/...) 5 Kasutusotstarve
osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus. Kasvukoht: Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades, harvem ka metsades ja põõsastikes: päris- ja looniidul, palu-, loo- ja laanemetsas. Koht ökosüsteemis Loomadele söögiks kõlbmatu, küll aga toituvad taimest mõned putukaliigid, keda on püütud kasutada naistepuna biotõrjeks karjamaadel. Naistepuna on vana ja rahva hulgas tuntud ravimtaim, kel on palju erinevaid kasulikke omadusi. Egas siis ilma asjata öeldud, et jaanilaupäeva öösel korjatud jaanirohud aitavad terve aasta iga haiguse vastu. Naistepunal arvati olevat koguni nõiavägi.
Paljunemine loomad. Uueneb ka vegetatiivselt kännuvõsust, juurevõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest. Levik ja ohtrus Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis. Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab Kasvukoht hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Koht Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige ökosüsteemis oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas.
34 heitgaasidele ja tahmale (Hiie 2008). Neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu ja paljuneb ka kännuvõsust (Pedaste et al 2005). Harilik kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Tähtis ja meeldiv ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel (Pedaste et al 2005). Kahjuks on ta kõrrerooste vaheperemeestaimeks, mis piirab kasvatusvõimalusi (Hiie 2008), sellepärast ei soovitata kasutada kukerpuud maarajoonides. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse kõik kukerpuud ära hävitada, kuna kevadistelt lehtedelt leiduv roosteseen hakkab kahjustama söögivilja (Pedaste et al 2005). Taimel leidub ka jahukastet, mille
See põõsas on külma- ja põuakindel, mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Samuti on ta ka valgusnõudlik. Talub hästi saastunud õhku ja kärpimist (Hariduskeskus). Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas olema. Seemnete levitajateks on linnud. Kukerpuu annab samuti ka rikkalikult kännuvõsu (Pedaste et al 2005). Harilik kukerpuu kasvab looduslikult metsaservadel, võsastikes, loodudel ja eelkõige looniidul. Esineb teda ka sageli haljastuses (Pedaste et al 2005). Joonis 5. Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) (http://mesindus.ee/meetaimed/harilik-kukerpuu). 4.1.2. Tagasilõikamise nõuded Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata. Et teha ruumi noortele okstele, tuleb lõigata põõsast välja ka mõned vanemad oksad. Üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad ja kärpimine tihendab põõsast. 3-5 aastatase
annaabi.ee 
