JOHN LOCKE, Teine traktaat valitsemisest Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist Tõlkinud Alar Kilp 1-5 ptk 1. PEATÜKK 1. Eelnevas arutluses1 on näidatud: 1. Aadamal polnud ei isaduse loomuliku õigusena ega otsese annina Jumalalt sellist võimu oma laste üle ega omandiõigust maailmale, nagu on väidetud; 2. kui tal oligi, siis tema pärijatel polnud sellele mingit õigust; 3. kui tema pärijatel ka oleks see õigus olnud, ei ole siiski olemas loomuseadust ega Jumala kehtestatud seadust, mis määraks kõigis võimalikes olukordades üheselt ära nii õige pärija kui pärimisõiguse ja sellest tuleneva võimu edasikandumise; 4. kui see olekski olnud ära määratud, siis on juba väga ammu täielikult kaduma läinud teadmine sellest,milline on Aadama järeltulijate vanim liin; järelikult pole inimkonna rasside ja maailma perekondade hulgas tänasel päeval enamühtegi, kes
kõikidele asjadele, ei saa ükski inimene – ükskõik kui tugev või tark ta ka ei oleks – elada turvaliselt kogu selle elu kestel, mille loodus inimestele tavaliselt elada annab. Järelikult on see mõistuse eeskiri, või üldine reegel, et iga inimene peab taotlema rahu nii palju, kui tal on lootust seda saavutada, ja kui tal ei õnnestu rahu saavutada, võib ta otsida ja kasutada kõiki sõja vahendeid ning eeliseid. Selle reegli esimene osa sisaldab esimest ja peamist loomuseadust, milleks on otsida rahu ja seda järgida. Teine, loomuõiguse kokkuvõte, on kaitsta iseennast kõikide vahenditega, mis on meie võimuses. Teine loomuseadus. Sellest peamisest loomuseadusest, mis käsib inimestel taotleda rahu, tuleneb teine seadus: et inimene oleks valmis, juhul kui teised samamoodi tahavad, nii palju kui ta enda kaitsmiseks ja rahuks vajalikuks peab, loobuma oma õigusest kõikidele asjadele, ja olema rahul nii suure vabadusega
ühiseid huvisid, samuti proovis ühendada ideed katoliku kiriku dogmadega; maist riiki ei loo mitte inimesed vaid monarh, mis on nagu maailma loomine jumala poolt. Riigi eesmärgiks on üldine hüve, milelle annab sisu jumala tahe. *Lisaks räägiti ideaalriigit, mille loomsit peeti inimese kõrgeimaks eesmärgiks, elamise eesmärk on hüveline elu. Keskaegsed kodanikuõigused hakkasid tekkima alles linnade tekkega. Loomuseadust kasutas kirik maiste asjade üle 27 otsustamisel. Inimese eesmärgiks oli kontakt jumaliku harmooniaga eetilis- religioosse tegevuse kaudu. Erinevalt Aristotelese loogikast ehk deduktiivse järeldamise õpetusest lähtub hermeneutika kui teadus teksti tõlgendamisest vastupidisest teest - kuidas jõuda üksikotsuste tõlgendamise kaudu üldotsuste mõistmiseni. Juriidiline argumenteerimine ehk lausete loogiline analüüs
Mõistus peab valitsema inimese loomalikke tunge. Ent kui Antiigist saati nähti inimmõistuses vaid loodust, inimesi ja ühiskonda valitsevate loodusseaduste [tm vormiline, materiaalne, liigutav ja sihilik põhjus] tunnetamise vahendit, siis H. nägemuses on inimmõistus ise seadusandja. Mõistus ütles inimesele, mida teha oma asotsiaalse loomuse ületamiseks. Kuid H-i arvates [8]mõistus on jõuetu ja kokkulepped tühjad, kui loomuseadust ei taga mingi inimesi vägivalla või surmaga ähvardav jõud. Selleks inimesed lepivad kokku kehtestada selline võim, millele igaüks alluks kõigi ühise hüvangu huvides. Ühiskondlik leping loob riigi. Riik on kunstlik moodustis. Kõrgema võimu tasude ja karistustega pannakse riigimonstrumi osad liikuma, [kõrgeim] võim on riigikoletise hing. Naturalistlik riigikäsitlus. Lisaks sellele, H. seostas riigi rajamise ja säilitamise seadused geomeetria ja aritmeetika seaduspärasustega. Ta
Kõik ratsionaalsed inimesed kardavad surma ja teevad kõik, et seda vältida. Kõik loodavad rahu, ning see lootus suunab ratsionaalseid indiviide poliitilise ühiskonna suunas. Loomuseisundi olukorrast päästab vaid piisava jõuga võimu loomine. Analoogiliselt maffiale, vajavad ka inimesed oma Ristiisa. Leviatani. Surmahirm sunnib meid alistuma kõrgemale võimule. Loomuõigused, loomuseadused. Kaks loomuseadustest on peamised. Esimesed kaks tekstis mainitud loomuseadust on nagu gravitatsiooniseadused: kui inimene ei kaitse/kindlusta end, ta hävib. Aga Hobbes nimetab neid veel, kokku 14. Peamised loomuseadused hõlmavad kohustust ja paratamatust. Ülejäänud on tingivas vormis: inimesed peaksid täitma sõlmitud lepinguid; ei tohiks olla tänamatud saadud andide eest, igaüks peab püüdma kohaneda teistega, peaks andeks andma, kui teine inimene kahetseb tehtud süütegu, kättemaksu puhul peab olema eesmärgiks mitte kätte
annaabi.ee 
