(enesearmastus muudab inimesed erapoolikuks nii enda kui oma sõprade suhtes. ja teiselt poole viib nende kurjus, ägedus ja kättemaksuhimu neid teiste inimeste karistamisel liiga kaugele). Jumal on inimeste erapoolikuse ja vägivalla ohjeldamiseks määranud ametisse valitsuse. paragrahv 89-93: poliitilise ehk tsviilühiskonnas leiame ainult seal, kus mingi hulk inimesi on niimoodi ühte ühiskonda liitunud, et igaüks neist loobub loomuseadusest täidesaatvast võimust ja annab selle üldususele. absoluutne monarhia, mida mõned inimesed peavad ainsaks valitsemis vormiks, on tegelikult tsiviilühiskonnaga kokkusobimat. Sest tsiviilühiskonna eesmärk in vältida ja parandada neid loomuseisundi ebamugavusi, mis paratamatult tekivad siis, kui iga inimene on kohtumõistjaks tema endaga seotud juhtudel. paragrahvid 95-99: tsiviilühisikonnad igaüks on kohustatud järgima enamuse otsuseid.
Tungid, mis kallutavad inimesi rahu suunas. Tungid, mis kallutavad inimesi rahule, on surmahirm, iha asjade järele, mis on vajalikud mugavaks eluks ning lootus oma töökusega neid asju hankida. Lisaks soovitab mõistus sobivaid rahulepinguid, mille kohaselt saab inimesi juhtida kokkuleppeni. Neid lepinguid nimetatakse tavaliselt loomuseadusteks; neist räägin ma üksikasjalikumalt kahes järgnevas peatükis. Peatükk 14 Esimesest ja teisest LOOMUSEADUSEST, ning LEPINGUTEST Mis on loomuõigus. LOOMUÕIGUS, mida kirjamehed nimetavad tavaliselt jus naturale, on iga inimese vabadus kasutada oma võimu nii nagu ta ise tahab oma loomuse alalhoidmiseks; ehk teisisõnu, enda elu kaitseks. Sellest tuleneb vabadus teha kõike, mida ta vastavalt oma mõistusele ja otsustele arvab olevat enda alalhoidmise tarvis kõige sobivamaks vahendiks. Mis on vabadus. VABADUSE all mõeldakse, vastavalt selle sõna täpsele
kahjustada teise inimese elu ega seda, mis aitab alal hoida teise inimese elu -- vabadust, tervist, ihuliikmeid või vara --, välja arvatud juhul, kui on tegemist õigusemõistmisega seaduserikkuja suhtes. 7. Et takistada inimesi teiste inimeste õigusi rikkumast ja üksteist vigastamast ning et järgitaks loomuseadust, mis näeb ette rahu ja kogu inimkonna alalhoidmist, on loomuseaduse täideviimine selles seisundis antud iga inimese kätte,mistõttu igaühel on õigus karistada loomuseadusest üleastunuid selmääral, mis hoiaks ära uue rikkumise. Sest loomuseadus nagu ka kõik teised inimesi puudutavad seadused siin maailmas oleks asjata, kui poleks kedagi, kellel oleks loomuseisundis võimu seda seadust ellu viia ning seeläbi kaitsta süütuid ja ohjeldada üleastujaid. Ja kui keegi selles loomuseisundis võib karistada teist inimest mis tahes kurjuse eest,mida too on korda saatnud, siis võib nii teha igaüks, sest loomuseisund on täieliku võrdsuse seisund, kus
samuti, et mitte ükski asi ei saa olla ebaõiglane. Sellises sõjaseisukorras ei ole kohta sellistel mõistetel nagu hea ja halb, õiglane ja ebaõiglane. Kus ei ole ühist võimu, seal ei ole ka seadust; kus pole seadust, pole ka ebaõiglust. Tungid, mis kallutavad inimesi rahu suunas. Tungid, mis kallutavad inimesi rahule, on surmahirm, iha asjade järele, mis on vajalikud mugavaks eluks ning lootus oma töökusega neid asju hankida. ESIMESEST JA TEISEST LOOMUSEADUSEST JA LEPINGUTEST Mis on loomuõigus. LOOMUÕIGUS, mida kirjamehed nimetavad tavaliselt jus naturale, on iga inimese vabadus kasutada oma võimu nii nagu ta ise tahab oma loomuse alalhoidmiseks; ehk teisisõnu, enda elu kaitseks. Sellest tuleneb vabadus teha kõike, mida ta vastavalt oma mõistusele ja otsustele arvab olevat enda alalhoidmise tarvis kõige sobivamaks vahendiks. Mis on vabadus. VABADUSE all mõeldakse, vastavalt selle sõna täpsele tähendusele, väliste takistuste puudumist
kellel sisuliselt on kõrgeim võim. Suverään on sisuliselt see isik või institutsioon, kelle otsuste järgimine on kohustuslik kõigile kodanikele. Võib olla ka parlamentaarne suveräänsus, rahvasuveräänsus. Johannes Althusius (1586-1638) Kalvinist. Eraldas loomuõiguse teoloogiast. Riik põhineb lepingul, ei vaja usulist heakskiitu. Inimestel on loomupärane kalduvus sõlmida lepinguid. Lepingud tulenevad inimese loomusest Hugo Grotius (1583-1645) Positiivne õigus tuleneb loomuseadusest ning loomuseadus on kohustuslik igale riigile. Loomuseaduse põhimõtted on universaalsed, loomupärased ja muutumatud. Usuline ühtsus oli Grotiuse eluajaks sisuliselt lõppenud, seetõttu leidis ta, et (nii protestantide kui katoliiklaste) peab alluma loomuseadusele. Loomuseadus peab valitsema ka suhteid kristlastest ja mittekristlastest valitsejate vahel. Inimestevahelisest lepingust piisab riigi loomiseks, riikidevahelistest lepingutest rahvusvaheliseks õiguseks
annaabi.ee 
