2. BIOGRAAFIA Toni Morrison on sündinud 18. veebruaril 1931aastal Lorainis osariigis. Morrisoni sünninimi oli Chloe Anthony Wofford. Ta sündis töölisklassi kuuluva neljalapselise pere teisena. Lapsena luges Toni palju, tema meeliskirjanikeks olid Jane Austen ja Lev Tolstoi. Tema isa George Wofford rääkis talle rahvajutte neegrite ühiskonnast (seda jutustamismeetodit kasutab Toni hiljem oma loominguski). Aastal 1949 astus ta Howardi ülikooli humanitaarteaduskonda. Seal vahetas ta oma nime, mis ennne oli Chloe, Toniks. Vahetamise põhjuseks pidas ta rasket hääldust. Nimi "Toni" tuleneb emakeskmisest nimest Anthony. 1953. aastal omandas ta bakalaureusekraadi inglise keeles. Aastal 1955 kaitses ta Cornelli ülikoolis magistrikraadi. Juunis 2005 nimetas Oxfordi ülikool Morrisoni audoktoriks.
" Mõne kuu pärast Ahvenamaalt: "Mis sügisel just ette võtan, s.o. kuida Parisi poole rändan -- ei tea." -- "Mehed lähevad ka enamiste kõik Parisi. Mis parisisi ka pääle hakkata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kofd maailma minema, kui see ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb, ehk kus ta sureb." Päris mõistetav, et sel "esteetilisel mustlasel" (Gustav Suits) kujunes elu lõpuni nö. elusümboliks või -kujundiks mustlaslik, vaba rännurahva eluviis, millele vihjab loominguski mitu mustlaste portreed. On säilinud katkeid Mäe ilmselt ulatuslikust kirjavahetusest, mis valgustavad pigem inimest ja olusid kui kunstnikku. Küllap ei olnud ta teoretiseerija, ta mõtles värvides, vormides ning püüdis enndast nende kaudu väljendada. Temas kees otse haigluseni küündiv kunstniku-rahutus ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahe, on Alfred Vaga iseloomustanud. Nii näemegi teda ennast kõige enam ta piltides (maastikes, portreedes, lillemaalides)
repertuaari jõudnud. Selles teatritükis on olulisel kohal juhuse ning võimalikkuse mäng. Tänu Alliksaare lennukale fantaasiale on näidendi sündmustik kirev, mis tihtipeale sisaldab ka vasturääkivusi. Tegelased on küllaltki sarnased ning nende tekst on analoogne Alliksaare luulefraasidega. Huvitavalt on sisse põimitud ka piiblimotiiv vaala kõhus viibimisest ja nagu 5 kogu Alliksaare loominguski, jääb kõlama lõpurepliik: „Kõik on veel võimalik“. Esimest korda lavastati näidendit 1987. aastal Tudengiteatris. (Kalda, 1991) 2.2. „Luule“ „Luule“ on 1976. aastal ilmunud ja Paul-Eerik Rummo koostatud luulekogu, mis kubiseb aforismidest. Selle tõttu muutus Alliksaare looming eriliselt suureks ning sügavaks. 2.3. „Päikesepillaja“ Kronoloogilist printsiipi on mõningal määral arvestatud „Päikesepillaja” esimeses ja viimases
elatud, vaevab mind alatasa mõte, et end erinevate alade vahel killustades pole ma leidnud oma tõelist kutsumust." (S.Rahmaninov) Arvamused Sergei Rahmaninovist kui inimesest on ka väga erinevad. Mitmed hingelised ja loomingulised kriisid jätsid oma jälje. Paljud teadsid teda üksildasena, süngena, kinnisena, ligipääsmatuna.Lähedased ja sõbrad on avaldanud teistsugust arvamust - südamlik, tähelepanelik. peene huumoriga, tagasihoidlik, delikaatne. Aga tema loominguski avaldub peaaegu alati kaks poolust- mehine jõud ja helge lüürika, suletus ja avatus, reaalsus ja uni. Rahmaninovi kujunemisele on mõju avaldanud lapsepõlv ja noorusaastad. Novgorodimaa oma kuulsusrikka mineviku, keskaegsete arhitektuurimälestiste ja ikoonidega. Kirikulaul ja kellakõla kumab vastu kõikides loominguetappides - cis- moll prelüüd , Kellad, 2. klaverikontsert, Vesper, Sümfoonilised tantsud. "Muusikat
Tema karikatuure võis kohata 1929. – 40. aastani Tallinna „Päevalehes”, kus kunstnik tollel perioodil töötas, ent ka mitmetes teistes väljaannetes sealhulgas kultuslikus nõukogude aegses ajakirjas „Pikker”.Feliks Randeli varane looming keskendus eelkõige graafikale. 1920-ndatel aastatel teatakse teda kubistlike figuuride maalijana. Kubistlik joon ja rütmistatud kompositsioonid saadavad tema loomingut ka hiljem ning on ilmekatena esindatud 50.- 60.-ndate aastate loominguski. Randeli figuuridele on omane selge karakteersus ning karikatuurile sotsiaalkriitiline alatoon. Randeli õpingud kulgesid Venemaal Penza kunstikoolis (1916-1918) ja Pallases Tartus (1919-1921). Kahekümnendatel aastatel töötas ta joonistusõpetajana Väike-Maarja ja Võru gümnaasiumis ning just see periood oli Randelile kui maalikunstnikule kõige õnnelikum. Kubistina saavutas ta kohe oma loomingu kõrgtaseme - "Pühapäev" ja "Kontsert", mõlemad 1924 – kusjuures
annaabi.ee 
