Ürgaja kunst 30 000-2000 a. eKr Willendorfi Veenus u. 30 000-25 000 a. eKr (kõrgus 11,9 cm) Inimesi kujutati abstraktsete jumalatena. Materjalideks luu, savi, kivi. Lascaux' koobas u. 16 000-14 000 a. eKr (nim. eelajalooliseks Sixtuse kabeliks) Loomi kujutati väga tõepäraselt ja looduslähedaselt. Tehnikateks süsi, värvimullad ( segatud veega, loomarasvaga, taimemahlaga ), veri. Monistat arvatavasti jumalate ja vaimumaailmaga suhtlemiseks (jahI- ja loomaõnn ), taust ja paigutus polnud olulised. Altamira piison u. 15 000-10 000 a. eKr 15 000 a. eKr muutus kunst abstraktsemaks (käejäljed), inimene oli laudanum keha ja hinge. Koopaskulptuur Piisonid u. 15 000 a. eKr (perfektne anatoomia) Menhir-1 püstine kivi Aligment- palju püstisi kive rivis Dolmen- püstised kivid kivikatusega (seal ei elated, arvatavasti mõni püha koht,
Välilahingus tegutseti parvedena, ühekandi mehed koos. Sellise grupeeringu eelis oli omavaheline tutvus ja mehed mõistsid üksteist isegi poole sõna pealt. Kui välilahingus vastase rünnakut vältida ei õnnestunud, pöörati algul põgenema ning siis üritati vähehaaval vastast rünnata. Nii tehti näiteks Ümera ääres. Mõnikord üritasid eestlased vastase linnuseid vallutada. Merelahingutes kasutasid saarlased tuleparvesid, et vastase laevad põlema panna. Tuleparved on kerged loomarasvaga määritud kuivade puude virnad, mis süüdatuna tuulega ristisõdijate laevade poole suunati. Üldiselt võrreldakse eestlaste võitlusviisi merel viikingite omaga. Lähenedes lasti vibudes ja loobiti kivide ja odadega. Kuigi koged olid aeglasemad, olid nad kõrgemad ja neil kasutati ambusid. Saarlastele tundus see laev vallutamatu kindlusena. Kui käsi võitluses halvasti käis, hüppasid ellujäänud eestlased tavaliselt merre, eelistades vabasurma vangistusele või piinadele ja tapmisele.
mitmevärvilisi ja lõpuks jälle mõned mustad figuurid. Pildid on maalitud pruunide, kollakate ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidiga ja musta söega, samuti mergli ja raudkarbonaadiga, osalt ka (kivist tööriistadega) graveeritud. Värvid on säilinud, sest nad põhinevad mineraalsetel pigmentidel, mis ei lagune. Et värvid peale jääksid, segati neid verega, loomarasvaga, uriiniga, kalaliimiga, munavalgega või taimemahlaga. Eriti piisonite puhul on värvidel palju toonivarjundeid, mille tõttu loomad mõjuvad hämmastavalt loomutruult, plastiliselt ja realistlikult. Seinu on ühtlasi graveeritud, radeeritud ja pestud. Lamavad piisonid on maalitud looduslikele kaljukühmudele, mistõttu nad paistavad ühtlasi reljeefidena. Mitme värvi kasutamine ja kalju reljeefi ärakasutamine
On andmeid, et sumerid tundsid juba IV aastatuhandel e.Kr. maarjajääparki. Edasi hakkasid sellega tegelema egiptlased. Nende seinamaalid kujutavad nahaparkimistöökodasid. Pärsiast ja Babülooniast on I aastatuhandest e.Kr. säilinud mõned nahaparkimisretseptid. Üks neist kõneleb naha töötlemisest puhta jahuga esmaklassilises vees, õlles ja veinis. Edasi töödeldi härjarasvaga määritud nahku suures pronkskatlas maarjajää ja tammepahkadega. Teine retsept jutustab puhta loomarasvaga töödeldud kitsenaha parkimisest viinamarjamahlas lahjendatud maarjajää ja puupahkadega. Need vanad retseptid on idamaadel kasutusel tänapäevalgi. Vanades tsivilisatsioonides tunti juba ka palju erinevaid nahakaunistamisvõtteid nagu nahalõiget ja nahavooli, aplikatsiooni, intarsiat, nahkesemete vormimist jne. Vanimad leitud nahkehistööd arvatakse olevat pärit aastast 1050 e.Kr. Vanim säilinud nahkehistöö on pärit Egiptusest.
Mälestuskirjad raiuti püsti asetatud kividele, aga ka suurtele kivilahmakatele või kaljudele. Need asetsesid peamiselt teede ja sildade juures ning teiste käidavate kohtade läheduses. Alguses oli kividel lihtsad ornamendid. 11.sajandil aga hakkasid levima keeruliste mustritega ja kunstiliselt kujundatud ruunikivid. Säilinud fragmentide põhjal on kindlaks tehtud, et kivid olid algselt rikkalikult värvitud. Kasutati looduslikke värvipigmente, mida segati loomarasvaga. Praegu on ruunikividel kokkuleppeliselt nende paremaks jälgimiseks raudoksiidiga punaseks värvitud vaid ruunimärkide ja ornamentide vaod, sest üksikute säilmete järele ei ole võimalik rekonstrueerida kõikide ruunikivide värvilahendusi. 1100 aastate paiku hakati surnuid matma kirikuaedadesse ja hauakivid said ruunikivide tähenduse. Vanu ja unarusse jäetud ruunikive kasutati materjalina kirikute ehitamisel. Juba 17
Samuti kasutati rege nii tasasel maal kui ka jää ja lume korral. Tõenäoliselt kasutati regesid ja rulle suurte ning raskete seadmete vedamiseks. Ratastega veerev vanker ilmus esmakordselt nähtavale vast Mesopotaamia linnades umbes 3500 aastat enne Kristust(vt lisa 1.). Neil vankritel olid teljed, mis pöörlesid koos ratastega ja olid kinnitatud vankri alla nahast aasadega. Pöörlemise hõlbustamiseks määriti neid loomarasvaga. Samalaadseid vankreid võib leida Indias veel tänapäevalgi. Tänu sadulatele ja jalustele, mis leiutati Indias, said inimesed ringi liikuda palju kergemini ja laiemalt kui kunagi varem. VI sajandil Hiinas leiutatud hobuserangid võimaldasid vedada suuri koormaid kaugetesse maadesse. Rangid pidid toetuma looma turjale, mitte aga rinnale, sest nii võimuks looma kõri kinni pigistada. Peagi vahetas hobune härja adra eest välja ja ka härjavanker asendati hobusevankriga
Mälestuskirjad raiuti püsti asetatud kividele, aga ka suurtele kivilahmakatele või kaljudele. Need asetsesid peamiselt teede ja sildade juures ning teiste käidavate kohtade läheduses. Alguses olid kividel lihtsad ornamendid. 11. sajandil aga hakkasid levima keeruliste mustritega ja kunstiliselt kujundatud ruunikivid. Säilinud fragmentide põhjal on kindlaks tehtud, et kivid olid algselt rikkalikult värvitud. Kasutati looduslikke värvipigmente, mida segati loomarasvaga. Praegu on ruunikividel kokkuleppeliselt nende paremaks jälgimiseks raudoksiidiga punaseks värvitud vaid ruunimärkide ja ornamentide vaod, sest üksikute säilmete järele ei ole võimalik rekonstrueerida kõikide ruunikivide värvilahendusi. 1100 aastate paiku hakati surnuid matma kirikuaedadesse ja ruunikivid kujunesid hauakivideks. Vanu ja unarusse jäetud ruunikive kasutati materjalina kirikute ehitamisel. Juba 17
annaabi.ee 
