vabadus, mida võib üks hing ihaldada. Kahjuks leidub siiani inimesi, kes ei pea lugu õpingutest, kaevates ennast nõnda sügavale mulla alla. Tundub justkui oleks neil ükskõik oma edasisest elust ja olust. Neile piisab ka tiba tillukesest maa-alast, kus nad on täielikult eraldatud tsivilisatsioonist. Paratamatult on nad meie ühiskonna kõige potetsiaalsemad asotsiaalid, kes elavad oma enese kehas lõksus. Eks rumal pea ole ihu nuhtluseks ja sellest pääsemiseks on vaid loojakarja minek. Võib-olla on meie järelpõlved selle võrra targemad ja õpivad oma esiisade vigadest. Võib arvata, et kauges tulevikus on meie sisemised müürid rohkem lagunenud ja inimesed julgevad aina enam tegeleda ennast kõitvate huvidega. Mõni sada aastat tagasi ei osanud enamus inimesi lugedagi, mis näitab meie jõudsat kasvu paremuse suunas. Selle eeldusega võib püstitada hüpoteesi, et lähitulevikus, kus inimesed on inteligentsemad ja julgemad, leidub vähem inimesi,
Kohati võib näha selles ka autori absoluutse lõpetatuse saavutamise püüet. Seejuures ei käsitleta surma tegelase ebaõiglase saatusena, vaid seda on eos juba aktsepteeritud kui paratamatust. Schaper lahendab surmaküsimuse iga tegelase puhul erinevalt, kuid alati väärikalt, kujutamata seda üleliia suurejooneliselt. Gnidin jutustuses „Epitaaf patrioodile“ sureb oma au ja põhimõtteid kaitstes, loos „Maailma lõpp Hiiumaal“ kirjeldab autor tegelase loojakarja lahkumist äärmiselt ilmekalt järgmiste sõnadega: „Tema petrooleumilamp, mille kõrval ta tugitoolis istus ja mis veel surnu kõrvalgi truult põles, hakkas ükskord koledasti tahma ajama, täites kogu toa tahmalooriga, mis sadestus kõikjale. Tema pääsenud hing aga oli valge ja puhas nagu lumi, mis tol ajal Hiiumaale langes.“ Peategelase Komissarovi lahkumine „Vaenulikus õnnes“ illustreerib samuti hästi Schaperi head tunnetust: „Kaks päeva hiljem
peremeheks ei lähe. Parema meelega võtaks ta Kuusiku sauna Eevi Katkule perenaiseks,kui seegi enam santi ja poolpimedat tahab. Kuid Eevil oli ükskõik milline Villu on,sant,poolpime,poisike,temal oli ükskõik. Veel mitte keegi polnud Villu kätt ja silma katsunud ning vaadanud nii nagu seda tegi Eevi. Villu kinnitas Eevile, et too saab Katku perenaiseks ja nad hakkavad koos väikest Villut,kellel juba kõik hambad suus, kasvatama. Kohe kui Eevi ema loojakarja läheb,kolib Eevi Katkule. Villu ja Eevi istusid kahekesi kuusejuurikal ja kurtsid, üksteisel kaisus olles, muresid. Villu lubas Eevi omale naiseks võtta,juba lähipäevil minnakse õpetaja juurde.Kuidas sellest isale rääkida Villu ei teadnud.Möödus nädalaid ja Villu pole saanud isaga rääkida,isa on trotsis rohkem kui kunagi varem. Enam Villu Kivimäele ei läinud,vaid jalutas Kõrboja järveääres,otsides tuttavaid põõsaid ja puid. Kuid nende asemel olid nüüd
11 oli koos sõjaväes, pani nad sinna kirja. Nii võtsidki nad bändi liikmeid juurde ning tegid lood selgeks, enamasti eraldi, sest tervet koosseisu kokku harjutama saada ei õnnestunud. 23 okt 1984 toimuski Tallinnas Vennaskonna esimene kontsert. Veel esinesid seal ...(3 punkti), Velikije Luki ja "?" . (Blacplait & Bloomfield 2009:94) Mart Juur: ,, Oleks peole pomm alla pandud, läinuks Eesti punkliikumine pauguga loojakarja ning polekski ,,Tere perestroikat", ,,Pille-Riini", ,,Musta pori näkku", ,,Kelgukoerte"-Posti ning üht Tallinna linnavolikogu jalgpallihaiget liiget." (Juur 2010:58) 12 veebruar 1986 toimus Tallinnas kirjanike klubis (kohvik Pegasus) teadaolevalt esimene avalik punkkirjanduslik üritus. Seal esinesid Merle Jääger, Andre Lemmik, Solveig Ülane, Tõnu Trubetsky jt. (Blacplait & Bloomfield 2009:148) 8.oktoober 1986 ei lubanud VAAP(Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur) lugude ,,Lähen ja
Saatsime neile ajuvabu kutsungeid à la Sibul kutsub Sellerit! Küsimus oli, kas minna linnast välja ööbima või mitte magama minna. Lõpuks vastati, et buss jõuab kella viieks hommikul, kästi teatada mingi füüsiline punkt, mida buss oskab vaadata. Lahkusime siis linnast jalgsi ja osaliselt bussikesega, kes viis meid järgmise küla taha veehoidla äärde. Märkisime üles küla nime ja kilomeetriposti(nr37). Riina saatis need tähtsad andmed ära.. ja siis läks tema Connection loojakarja. Jäi ainult loota, et meie sõnum kätte saadi. Neeme oma täpsusega aretas teooriat, kas aeg on mõeldud kohaliku või bussiaja järgi.. Uni oli rahutu. Mina läksin mingil öisel ajal telgist, öistele tähtedele ruumi andma.. Telgilukkude sihin ei andnud teistelegi asu ja enne kui Riina telgis äratuskell helises,olid kõik üleval ja kõhistasid naerda, Lihtsalt-Nii-Sama. Juba 29. august, Neljapäev Kell viis olime maantee ääres valves ja loetlesime elavat
annaabi.ee 
