ANIMISM e. hingeusk, usk olendite ja looduesemete hingedesse ning iseseisvaisse vaimudesse, kes kõik võivad inimest aidata või ohustada. Varasemal arengujärgul oli see suund ülekaalukas kõigis usundeis. Eristatakse (eri usundites) suurt hulka erinevate funktsioonidega hingi ja vaime, kellega (häda)vajadusel suheldakse. Loodususund on suuremal või vähemal määral üheaegselt animatistlik, animistlik, fetisistlik jne. Loodususundis on ülekaalukalt esindatud maagiline käitumine ja religioosse käitumise alged ilmnevad vaid sedavõrd, kuivõrd palju avaldub loodususundis tärkava jumalausundi algmeid. Uskumus loodusvaimust või loomast, kes teatud loomaliigi üle valitseb ja kellelt kütt peab jahiõnne paluma. Usundit kontrollis samaan, kes oli nõid ja teadmamees, kel on usuline autoriteet. Samaan kasutab ühendusepidamiseks teispoolsusega transiseisundit, loitsib, sooritab maagilisi riitusi ja tunneb rahvameditsiini
Ei saa rääkida ühtsest usundist, sest kombed ja usulised vaated muutusid esiaja vältel tihti. Üheks eestlaste muinasusundi põhielemendiks on vägi. Vägi on elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidub ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võib muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltub toimiva või selles osaleja tähtsusest. Väega on tihedalt seotud targad, kes oskasid sõna väega loitsida. Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada. Teine eestlaste loodususundi alustala on hing. Hing on inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoiab inimese isikupära. Hingel on võime kehast lahkuda (vabahing), see võib juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naaseb hing kehasse, kuid surma korral lahkub hing jäädavalt kas Manalasse või siirdub uude kehasse
Maagiline mõtlemine eeldab usku nähtuste, esemete, sõnade, toimingute jm omavahelistesse varjatud seostesse. Nii näiteks soovitati sünnitava naise läheduses kõik sõlmed, pandlad ja aasad lahti võtta, et sünnitus kergemini läheks. Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha. Aasta oli kui ring ilma alguse ja lõputa, sellel olid vaid käänukohad - talvine ja suvine pööripäev (nimetused vastavalt jõulud ja jaanipäev). Loodususundis peeti põhiliseks teesiks ikkagi seda, et loodus on hingestatud. Kõigel, mis on, on hing: inimesel, ka maal, keda maarahvas kutsus Maaemaks. Kõik sünnib Maaemast ja läheb ka temasse tagasi: inimene, taimed, loomad. ohvripaik
Seda sugugi mitte alati isiklikul eesmärgil. Elavad ühiskonnast eraldatult (nt metsas). 7. Posija nn spetsialist, kes kasutab maagilisi vahendeid peamiselt teiste abistamiseks (nt ravimine, hea õnne toomine, kurjuse peletamine). 8. Hing üleloomulik nähtus, mis elustab looma või inimese. Uni, surm, transs seisundid kus hing võib kehast väljuda. 9. Jumal kõrgem üleloomulik olend. 1 jumal monoteism, 2,3,4 polüteism. Monoteistlikus loodususundis võib esineda mõlemat. 10. Maaisand nn spetsialist, kes on mingi maa ala või territooriumi kaitsja. Kaitseb seda oma maagiliste võimetega ümberkäimise oskusega. Vanasti täitsid nad nii preestri, valitseja kui kohtuniku rolli. Tänapäeva ainult preestrid. Neid leidub peamiselt Lääne Aafrikas. 11. Fetis ese, nt mingid kondid või luud, mida kasutatakse nõidumisel. Sinna sisse saab väge koguda. 12
vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada. Vägi oli elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidus ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võis muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltus toimiva või selles osaleja tähtsusest. Väega olid tihedalt seotud targad, kes oskasid sõna väega loitsida. Loodususundis arvati, et väge on kõige rohkem peas, juustes, hammastes, küüntes, südames. Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada.Usuti ka vaimudesse ja haldjatesse. Mõnede näited võib tuua kodude kaitjsa Tõnn ( Pärnu- ja Viljandimaal), taeva- ja äikesejumal Uku ning saarlaste peajumal Tarapita. Oluline oli esivanematekultus; lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu
Kõige huvitavamaks võiks aga pidada ehk loodususundeid. Siinkohal võib heaks näiteks tuua Eesti usundi. Sellistel loodususunditel näib teadusest täiesti ükskõik olevat. Tihtiligu seletavad sellised usundid erinevate loodusobjektide ja nähtuste tekkimist elavate ja mõningal määral isegi humoorikate lugudega, mis on tihti sulam erinevatest müütidest ja teistele usunditele iseloomulikest joontest. Eesti loodususundis, nagu mulle tundub, ei pööratagi erilist tähelepanu sellele, kuidas kõik alguse on saanud. Usutakse, et keegi Taat on ilma, ja kõik selle sees, loonud, aga seda kust Taat pärit on sellele väga ei keskenduta. Ehk ei olnud omal ajal selle jaoks aegagi, tuli ju alatasa tööd teha, et hing sees püsiks. Eesti usundi hiilgeaeg jäi ju ajastusse, mil eestlased üks põhjapoolseimaid rahvaid oli ja kliimaatilised olud siinset asustust mitte ei soodustanud ning hiljem, 1208.
1030-1061 nurjati venelaste vallutamiskatse, sest eestlased olid väga organiseeritud tegutsemisega. Leitud on palju aardeleide, mis ilmselt on sõjakäikude ajal peidetud varandus, ohverdused jumalatele või surnuga maetud kaasavarad. Rauaaja lõpus hakkas levima ka kolmeväljasüsteem - Põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas. Muinasusund - Eestlaste hulgas valitsenud usk, ehk paganlus. Vägi Loodususundis kõike täitev, suutev ja ergastav ebaisikuline jõud või energia. Jumalausundites on jumalate võimeks. Hing - Tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Hinge tähendus oli algselt seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Kandis elusolendi isikupära. On peetud üleloomulikuks nähtuseks. Tark, nõid - nii nimetati inimesi, kelle juures käidi nõu küsimas ja abi saamas. Suurte teadmiste ja oskustega inimene. Valitsesid looduse üle. Usuti, et neil olid üleloomulikud
annaabi.ee 
