ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Rabajärvedel ja -laugastel kõrgem kaldaveetaimestik kas puudub või on väga hõre, veesiseseid soontaimi ei kasva ning ka ujulehtedega taimi on vähe, kuid nii kaldal kui ka kaldavees kasvab rohkesti turbasamblaid (Paal, 2007). 3. Liigid looduskaitsealal Meenikunno looduskaitseala on liigiliselt väga mitmekesine. Leidub palju selgroogseid, selgrootuid ja taimi. Lisaks tavapärastele liikidele, pohlad, mustikad, seened, jõhvikad, leidub looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast leidub mitmeid kaitsekategooria esindajaid. Esimene neist on rüüt (PLUVIALIS APRICARIA) elutseb Eestis lagerabadel. Pesitseb lagedatel peenar-älves-rabadel. Pesa rajab turbasamblamättale madala puhmastaimestiku varju süvendatud lohku (Renno, 1993). Liigi käekäiku mõjutavad looduslikud tegurid. Sookurg (GRUS GRUS) on Eestis üldlevinud haudelind, kes eelistab pesitsemiseks inimestest vähekülastatavaid lagedailmelisi madal- ja
tegutsemisjälgi. Suurkiskjate jaoks on Endla küll väike osa nende kodupiirkonnast, kuid oluline turvaala, kus poegi kasvatada ja inimeste surve eest varju leida. Rästikud ja sisalikud on rabadele iseloomulikud roomajad. Rästiku nägemine soos pole siiski igapäevane. Endla Loodsukaitseala kodulehekülg [http://www.endlakaitseala.ee/?id=628]05.10.10 9 Taimed Looduskaitsealalt on teada üle 460 soontaime liigi. Samblikke on leitud 130 liigist. Erinevaid samblaid on 165, neist turbasamblaid 24, nii mõnigi Euroopas haruldane nende hulgas. Rabad on liigivaesed, rohkem liike on soosaartel, allikate ümbruses ning vähestel niitudel. Viljaka mullaga kühmudel ja künnistel asuvad soosaared erinevad rabadest üllatavalt. Mõnehektarises salumetsas on loendatud 88 erinevat taimeliiki.
(71,4%), kaitsemetsad 29 600 ha (21,6%) ja hoiumetsad 9700 ha (7,1%). Metsakategooria määrab metsa majandamise eesmärgi ja viisi: kui tulundusmetsas on eesmärgiks majandusliku kasu saamine, siis kaitsemetsas püütakse kaitsta keskkonna seisundit ja hoimetsashoitakse ning säilitatakse loodusobjekte. (Jõgevamaa keskkond, 2008, lk 17,18) Jõgeva vallas asub Endla looduskaitseala. Seal asub väga palju erinevat taimestikku. Endla looduskaitsealalt on teada 135 kaitsealust liiki (Endla looduskaitseala, 2006, lk6). Loomastik on samuti väga kirju, kuna piirkonnast on erinevat tüüpi maastikualasi. 2.1 Geoloogiline aluspõhi Geoloogiliselt kuulub Eesti ala Ida-Euroopa platvormi loodeossa. Ida-Euroopa platvorm piirneb vahetult Skandinaavia poolsaart ja Soome ala hõlmava Fennoskandia kilbiga. Eesti ala aluspõhi jaguneb struktuurselt kaheks, alus- ja pealiskorraks. Ehituses eraldub kolm tugevasti erinevat kompleksi: kristallilistest
Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.1.4 Lepa kärbseseen Lepikutes kasvab meil sügisel väikeste, haprate viljakehadega ja halli kübaraga (kuni 6 cm) lepa- kärbseseen (A. friabilis (P. Karst.) Bas); täiskasvanult lagunevad rõngas ja tupp ebemeteks ja kaovad jalalt;seda liiki ei esine meil sageli, ta kuulub Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.1.5 Oliivhall kärbseseen Nigula looduskaitsealalt on selles rühmas kirjeldatud teadusele uus kärbseseeneliik -oliivhall kärbseseen (A. Olivaceogrisea Kalamees), tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm), väikesed õrnad, õhukeseseenelihaga viljakehad (Urbonas jt., 1986); liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist, samuti Lätistning Soomest; mürgisus või söödavus teadmata (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.1.6 Kahvatu kärbseseen 6 Kahvatu kärbseseen (A
(Numphar pumilum, N. luteum). Lisaks turbasammaldele võime nii mätastel kui ka mätaste vahel leida harilikku jõhvikat (Oxycoccus palustre) ning kohati ka väikeseviljalist jõhvikat (O. microcarpus). Üheks omapärasemaks liigiks on aga pisike punakas putuktoiduline taim -huulhein (Drosera). Silmapaistvuselt järgmine on pikalehine huulhein (D. anglica) ning pingsat otsimist nõuab vahelmine huulhein (D. intermedia). Kaitseala samblike koondnimestik sisaldab 136 liiki samblikku. Looduskaitsealalt on leitud 2 haruldast samblikku (Leptogium saturnium ja Flavoparmelia caperata). Euroopa seente punasesse nimistusse kantud seeneliikidest kasvab Nigulas leht-kobartorik (Grifola fondosa), mugultorik (Polyporus tuberaster) ja taigapässik (Inonotopsis subicolosus). Liblikalistest on uuritud põhjalikult suurliblikaid, esindatud 370 liigiga. Neist 3 on EPRs Aspilates gilvaria, Lycaena dispar, Euphydryas maturna. Viimane on ka EL Loodusdirektiivi II, IV lisa liik
annaabi.ee 
