Essee: kristlik kultuur versus rahvakultuur Meie esivanemate muinasusund erines suuresti tänapäevasest kristlusest, kuid oli üsna sarnane teiste loodusrahvaste usule. Usk oli inimestele lähedasem, polnud keerukat mütoloogiat ega kutselisi preestreid, küll aga tegutsesid targad ja nõiad, kelle poole sai vajadusel pöörduda. Muinasusundi olulisemad osad olid animism usk hingestatusse ja esivanematekultus. Usuti loodushingedesse, kes elasid puudes, kivides, metsas, allikates ja mujal. Lahkunutesse suhtuti suure aukartusega. Muinasusund hakkas muutuma paikse eluviisi ja kokkupuudete tõttu balti ja germaani hõimudega. Tekkisid kujutelmad haldjatest ja koduvaimudest, kes erinesid varasematest looduse hingestatuse ideedest. Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga said alguse tõneäoliselt muinasaja lõpusajanditel. Ristiusu leviku kohta Eestis on kirjutatud ka ,,Liivimaa kroonikas"
Muinasusund. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral
Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral
Elukoht ja toitumine Külad olid väikesed, kus majad olid lähestikku. Oli mitu tüüpi maju. Savist majad, puidust majad ja kivist majad. Majal ei olnud korstnaid ja aknaid. Katus oli õlgedest. Talupoja majas oli 1 tuba. CarlPatrick 14 Talupoegade usk · Eestis usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. · Neile toodi ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. · Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. · Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. · Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks
kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad –
liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem. Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi. ·Vanem- tähistab kogukonna, seltsi või haldusüksuse juhti. ·Rahvausund- tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid eriliselt
annaabi.ee 
