ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti krgus on 37 m. Alles 1980. aastatel rajati
juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas roomlaste kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus. Piiskopkonda kuulus ka suurem osa Saaremaast (osa kuulus ordule), mis säilitas algul laialdase autonoomia (piiskopi foogt võis
piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest 10 , mis asub näitusesaali 9 krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond 11 , mis avati 1993. aastal. VAHITORN Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni, 1 linnuse arvatavasse vanimasse ja kige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne läbime eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri krgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu
sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadele. Seuberlichi teooria järgi ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. Uuenduslikumad uurjad, kes toetusid Seuberlichi teooriale lisasid, et praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka tükike praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Teine teooria, mille eestvedajaks oli arhitekt Kalvi Aluve ja mis kinnitub 1970. aastatel tehtud vaatlustele ümberehituse ajal on see, et kivilinnuse ehituslugu algas juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. 2010.–12. aastal toimunud arheoloogilised välitööd näitasid, et Kuressaare linnuse näol on
tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks.Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. a. Pilt1 2 Peakorrus 1.Vahitorn 2. Isolatsioonisaht 3. Eeskoda 4. Lektoorium (end. dormitoorium) 5. ametiruum (kunagine söögisaal) 6. Kabel 7. Kapiitlisaal e. Pidurefektoorium 8. Peakorruse ristikäik 9. Piiskopi eluruumid 10. Piiskopi erala 11. Kaitsetorn 12. Dormitoorium magamisruum Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid
soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.Hüpokaustide kütmiseks vajalike küttepuude endises hoiuruumis asub ajutiste näituste saal. Kütteruumi restaureerimisel on osaliselt säilitatud omaaegne paekivipõrand. Loodetiiva kolmes keldris paiknevad muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. aastal. Keldrikorrus - küttepuude hoiuruum Kokkuvõte Kuressaare linnuse ehitus tähistab lõppu ligi sada aastat kestnud konvendihoone arenguloos Eesti ajal. Võrreldes Kuressaare linnuse arhitektuuri Saarenaa ehitistega 13. sajandi teisest poolest ja 14. sajandi esimesest poolest näeme suurt kontrasti nende vahel. Mainitud perioodi
kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest , mis asub näitusesaali krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond , mis avati 1993. aastal. Peakorrus Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid 9 kige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii
arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. 1228. aastal moodustas Saksa-Rooma riigi kuningas Heinrich (VII) Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkonna pindalaga umbes 7600 km², keskusega algul Lihulas, seejärel Vana-Pärnus ning alates 1265. aastast Haapsalus. Piiskopkonda kuulus ka suurem osa Saaremaast (osa kuulus Liivi ordule), mis säilitas algul laialdase autonoomia
annaabi.ee 
