Doktor Clawbonny arst, kes võeti kaasa "Forwardi" pardale. Tema on kogu raamatu rõõmsaim ja asjalikuim tegelane. Tihtipeale oli just tema, kes seletas raamatu vältel varasemalt tehtud ekspeditsioonidest või virmaliste tekkimise nähtusest. Alati, kui valitses .vaikus ning morn tuju, muutis doktor kõigil tuju heaks oma positiivse ellu suhtumisega Kapten Altamont ameeriklane, laeva "Porpoise" kapten. Otsis loodepoolset läbipääsu põhjapoolusele, kuni ta laev jäi kahe kalju vahele kinni triivival jääl. Minnes kogu meeskonnaga abi otsima, sattusid nad peagi tormi kätte ja kõik peale Altamonti hukkusid. Ta oleks ise ka hukkunud, kui juhuslikult poleks "Forwardi" meeskond teda jää alt leidnud ja tema elu päästnud. Ta iseloom on sarnane kapten Hatterasele. Ta on veidi jutukam ning mitte .nii suure kinnisideega jõuda põhjapoolusele
I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs 'venelane'), sest nad toodi Venemaalt. 1846. aastal kohtas A. J
sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse-eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini. Ajalugu Vadjalaste asuala Lääne-Ingerimaal pole olnud kuigi turvaline paik venelaste, rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu ning juba 9. sajandil jäädi võõraste võimu alla. Kiievi Venemaa killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati
I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs 'venelane'), sest nad toodi Venemaalt. 1846. aastal kohtas A. J
pliit, elekterküte, gaasiküte), põrandad, siseseinad jne. Praktiliselt oli tegemist hoone kapitaalremondiga, kus esialgsest lahendusest säilisid vundament, välisseinad, väline laudvooder, korstnad ja osa katusekonstruktsioone. Hoone elanikud olid väga vastutulelikud ja nõustusid lahkelt, et varemplaneeritud seespoolse lisasoojustusega palkseinal tehakse soojus- ja niiskustehnilisi võrdlusmõõtmisi jälgimisuuringu vormis. 5.1.1.2 Mõõtmismeetodid Mõõdeti elamu põhja-loodepoolset välisseina, mis oli varjatud otsese päikesekiirguse eest ja esindas sellega kriitilisemat olukorda. Seina sõrestikpostide vahele rajati ~6060 cm suurused „katselapid“, vt. Joonis 5.4. Sõrestikposti ja palgi vahe tihendati polüuretaanvahuga, et vältida võimalikku soojuse ja niiskuse liikumist erinevate seinaosade vahel soojustuse tasapinnas. Planeeritud renoveerimislahendust muudeti niipalju, et mineraalvillast lisasoojustuse kõrval kasutati ka tselluvilla (puiste) ja
annaabi.ee 
