riikide vahel. Sõjanduses aset leidnud muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, milles olulist rolli etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused. Kesk-aegne rüütliarmee asendati palgaarmeega, hiljem asendas alaline armee palgaarmee. Ajutine palgaarmee ei olnud tugenevale riigivõimule absolutismile kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama. Viimane muutus alaliseks riiklikuks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud enam pikka aega. Lisaks sellele, õeti ka laialdaselt kasutusele tulirelvad ja loodi magasinisüsteem, mis tõid kaasa palju muudatusi sõjatehnikas. Enne magasinisüsteemi kasutuselevõttu, sõltusid sõdurid toidust, mis nad kohapeal leidsid, ostsid või röövisid
püstolid ja arkebuusid. Suurtükiväe struktuur ei olnud veel välja kujunenud ja see oli täielikult eraettevõtjatest inseneride käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid, kes töötasid omaette, ja seetõttu oli ka iga suurtükk ainulaadne. Alaline armee Ajutine palgaarmee ei olnud tugevnevale riigivõimule absolutismile kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama. Viimane muutus alaliseks institutsiooniks, miks eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud enam pikka aega. Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus sellele sundvärbamine. Kuid värbamist korraldas nüüdsest juba riik mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati sõjaväekohustust.
kordne relvastuse ülekaal soomlaste ees, sõlmis tolleaegne Soome president R.Ryti 26.6.1944 iskliku vastutusega lepingu Saksamaaga. See tähendas, et kui R.Ryti loobub oma ametist, kaotab ka leping kehtivuse. Selline leping oli ettenägelik tulevaste sündmuste jaoks, kui Soome otsutas oma poolt vahetada. Pärast sakslastega lepingu sõlmimist oli paar edukat sõjakäiku Punaarmee vastu, kuid Saksamaa hakkas maailmasõjas oma positsioone kaotama. Ryti loobuski presidendi ametist (4.8.1944) ja parlament valis uueks presidendiks C.G.Mannerheimi (1944-46). Relvarahu Nõukode Liiduga sõlmiti kuu aja pärast (4.09.1944). Moskva vaherahuga (19.09.1944) näiliselt ei saavutatud midagi: jõustusid 1940.a territoriaalkaotused ja lisaks kaotati Petsamo, ning nad pidi reparatsioone maksma NL-le (300 milj dollarit) ning lisaks pidid karistama ,,sõjasüüdlasi" (eriprotsessid 1945-1946) nimekirja põhjal, mida Nõukogude Liit ette kirjutas
Tema margikogu tabas sama saatus kui paljusid muid asju: ta andismüüs ema heakskiidul ära. See juhtus siis, kui oli paranemast pärast rasket pimesoolelõikusest see, mida nüüd nimetatakse ussripikuks, oli lõhkemas ja operatsioon nõudis üldnarkoosi. Haiglast tulles oli kurvameelne, isutu ja nõrk, pisarad tulid kergesti silma ja kõik, mis seni oli huvitanud, ei pakkund enam huvi. Ka margid. Nii loobuski kogust. Nüüd kahetseb seda ja püüab muu kogumise kõrvalt taastada seda vanade markide kogu, mis tal lapsepõlves oli ja millest üksikuid praegugi mäletab. Eriti rumal oli muidugi loobuda Eesti Vabariigi markidest, mida nüüd on hoopis raskem hankida kui oli siis. Tal on kahju ka suurest postkaardialbumist, mille talle jättis sveitslanna pr. Navi, kellel imekombel õnnestus Nõukogude Liidust lahkuda (ta kadund mees oli olnud eestlane) sugulaste juurde Sveitsi
Suurtükivägi ei olnud veel kindlalt välja kujunenud ja tollel ajal oli see täielikult eraettevõtluse käes. Suurtüki valmistajaid oli vähe ning nad hoidsid omaette ning sellepärast on iga suurtükk ainulaadne. Alaline armee Ajutine palgaarmee ei olnud üha tugevnevale riigivõimule kindlaks toeks vöälispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid vajasid ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riik eraettevõtjate vahendusest ja hakkas ise sõjaväge korraldama. Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei läinud enam pikka aega. Alalise armee komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus ka sundvärbamine. Kuid värbamist teostas nüüdsest riik ja mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati mitmel pool riigialamate
annaabi.ee 
