Iseseisvusdeklaratsioon avaldati 1776.a 4. juulil. Selles põhjendati oma tegutsemisviisi, loeti ette kuningas George III kuriteod ja sellest järeldati õigus iseseisvusele. Sõja käik: Sõja algul olid inglased edukad, sest asumaade noor ühiskond ja Washington raskuste ees. Ka ei olnud asumaad ühtsed lahkulöömise idees (New York saatis rohkem mehi Inglise kuninga kui Washingtoni vägedesse). Vastuhaku pooldajaid hakati kutsuma patriootideks; kuninga toetajaid lojalistideks. Võidu peamised põhjused: Välisabi (Prantsusmaa, Hispaania, Holland aitasid koloniste)¸Ameeriklased võitlesid oma maa ja vabaduse eest. Uus taktika lahkrivi. Sõda lõppes 1783.a Versailles´ rahuga, kus Inglismaa tunnustas 13 koloonia sõltumatust. Hispaania sai tagasi Florida; Inglismaale jäid Kanada ja Newfoundland. Konföderatsioon 1781.a moodustati riikide liit e konföderatsioon, mille esinduskoguks oli Kontinentaalkongress. Selle võim
Natsionaliste nimetatakse osades allikates ka mässulisteks ja falangistideks. Neid toetasid suurmaaomanikud ja inimesed, kes soovisid tsentraliseeritud võimu. Vabariiklaste hulka kuulusid mitmed erinevad rühmitused nagu näiteks kommunistid, naiste brigaadid, anarhistid ja tsentristid. Nende toetajateks olid just linlased, tööstuspiirkondade elanikud. Vabariiklaste poolepeal võttis sõjast osa ka palju naisi. Mõnedes allikates nimetati neid ka lojalistideks. Prantsusmaa tegi ettepaneku rakendada Hispaania suhtes mittevahelesegamispoliitikat. 27 riiki sõlmisid omavahelise lepingu, kus nad keelustasid relvade sisseveo Hispaaniasse. Euroopa diktatuurid lepet ei tunnistanud ja asusid toetama erinevaid pooli. Natsistlik Saksamaa ja fasistlik Itaalia asusid toetama Francot. NSV Liit hakkas varustama vabariiklasi. Sõda ja tähtsamad lahingud (s6) Alguses tundus nagu 1936. aasta juulis alustatud mäss oleks läbi kukkunud. Kõige
George III türannia all ja et igal rahval õigus vabadusele ja revolutsioonile. USA iseseisvusdeklaratsioon toetub 17. ja 18. sajandi valgustusfilosoofiale. Inglise filosoof John Locke (1632-1704) kirjutas, et kõik inimesed on siia ilma sündinud vabade ja võrdsetena. Vabadus on iga inimese lahutamata õigus. Igal inimesel on õigus seda vabadust ka kaitsta, kui see on ohus. Sellega on seletatav ka inimeste õigus astuda välja türannia vastu. Neid hakati nimetama lojalistideks Selle ühiskonnakihi moodustasid peamiselt suurmaaomanikud, kuninga ametnikud ja hiljuti Ameerikasse rännanud inimesed, kel olid emamaaga veel tihedad sidemed. Enamik Põhiseaduslikul Nõukogul osalenud saadikutest sai aru, et Iseseisvussõja ajal vastu võetud Konföderatsiooni Artiklid ei tööta. Tuli välja töötada täiesti uus põhiseadus. Osa delegaate soovis tugeva võimuga keskvalitsus, mis piiraks osariikide õigusi. Neid hakati nimetama
Dominiooniks ei saanud ka kogu Iirimaa, vaid 26 krahvkonda 32-st. Ulsteri provintsi 9-st krahvkonnast Põhja-Iirimaal jäid 6 Ühendatud Kuningriigi koosseisu, sest nende elanikkonnast moodustasid 2/3 protestandid, 17.-18. sajandil sinna elama asunud sotlaste ja inglaste järeltulijad. Nemad ei tahtnud sattuda katoliikliku Iirimaa alluvusse. Sellal, kui iirlased võitlesid vabariigi eest, abistasid protestandid Inglismaad. Neid nimetati unionistideks või lojalistideks. 1937. a. vastuvõetud uue põhiseaduse järgi sai riigi nimeks Iirimaa (Eire) ja selle riigipeaks valiti nüüd president. Majanduslikult oli tollane Iirimaa põllumajandusmaa, kus rahvuslik tööstus hakkas arenema rohkem 1930. aastail. Sinn Fein ja põrandaalune Iiri Vabariiklik Armee otsustasid jätkata aga võitlust kuni Iirimaa täieliku vabanemiseni. 6. PRANTSUSMAA MAJANDUSARENG
kolooniat kuulutasid end iseseisvateks riikideks. Neid riike ühendas esialgu kontinentaalkongress ja regulaararmee Inglismaaga sõdimiseks. ISESEISVUSSÕDA (17751783) Selle sõja algus oli edukas inglastele, sest kolooniad olid küllaltki noored ja nende ülemvägedel oli raske luua distsipliini. Päris üksmeelsed ei oldud ka iseseisvumise suhtes. Kuigi oldi lahkulöömist kuulutatud, oli see esialgu kahtlusitekitav. Vastuhaku pooldajaid kutsuti patriootideks ja vastuhaku vastaseid lojalistideks. Sõjas jäid lõppkokkuvõttes peale patrioodid, sest nad võitlesid oma maa ja vabaduse eest ja neil oli välisabi (Prantsusmaa, Hispaania nad olid Inglismaale oma alasid Ameerikas kaotanud ja Holland, kes soovis oma positsiooni maailmamerel taastada). 1776 teisel kontinentaalkongressil moodustati 13 riiki. 1781. aastaks moodustati riikide liit ehk konföderatsioon . Kogunes esinduskogu, mille ülesandeks oli tagada toimiv valitsus, välispoliitika jms. 1787
Dominiooniks ei saanud ka kogu Iirimaa, vaid 26 krahvkonda 32-st. Ulsteri provintsi 9-st krahvkonnast Põhja-Iirimaal jäid 6 Ühendatud Kuningriigi koosseisu, sest nende elanikkonnast moodustasid 2/3 protestandid, 17.-18. sajandil sinna elama asunud sotlaste ja inglaste järeltulijad. Nemad ei tahtnud sattuda katoliikliku Iirimaa alluvusse. Sellal, kui iirlased võitlesid vabariigi eest, abistasid protestandid Inglismaad. Neid nimetati unionistideks või lojalistideks. Põhja-Iirimaa 6 krahvkonda said Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi koosseisus omavalitsuse, kus võim läks täielikult protestantide kätte. Selline Iirimaa lõhestatus pidi olema vaid ajutine, 1921.a. leping nägi ette tuleviku Iirimaad ühtsena. 1922. a. suvel puhkes aga Iirimaal kodusõda. Lahingud lepingu pooldajate ja vastaste vahel olid kohati ägedamadki kui iirlaste ja inglaste vahel. Võitsid kokkuleplased, võitis demokraatia. 1922.-1937
annaabi.ee 
