Tulemused: 1.Venemaa - sai endale Eesti-,Liivi-ja Ingerimaa ning Kagu-Soomest koos Viiburiga 2.Venemaa - sai väljapääsu Läänemerele 3.Rootsi - sai Venemaalt tagasi osa Soome aladest ning 2 miljonit riigitaalrit ja sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000 rubla eest teravilja 4.Rootsi lakkas olemast Euroopa suurriik 5.Eestis tuli võimule Venemaa ning algas Vene aeg Eesti Põhjasõja järel Põhjasõja järel pakkus Eesti lohutut pilti, maa oli laastatud, põllud söötis, eestlased väljasuremispiiril. Sõja ja katku tõttu oli rahvaarv 150 000 inimest. Ellu jäi rahva noorem ja elujõulisem osa, aastasaja lõpuks oli rahvaarv üle poole miljoni, mis sai võimalikuks tänu soodsaile majandusoludele, suuremate epiteemiate puudumisele ja suhtelisele rahuajale. Balti provintsid olid Venemaale tähtsad, kuna nendest sõltus uue pealinna Peterburi
Sõja tulemusel sai Venemaa endale Eesti- ja Liivimaa.. Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000 rubla eest teravilja. Eestis tui võimule Venemaa ning algas Vene aeg. Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused. Talupojad püüdsid sõjaolukorda kasutada selleks, et mõisnike võimu alt vabaneda. Põhjasõja järel pakkus Eesti lohutut pilti, maa oli laastatud, põllud söötis, eestlased väljasuremispiiril. Sõja ja katku tõttu oli rahvaarv 150 000 inimest. Ellu jäi rahva noorem ja elujõulisem osa, aastasaja lõpuks oli rahvaarv üle poole miljoni, mis sai võimalikuks tänu soodsaile majandusoludele, niiöelda rahuajale. Sõda on inimeste loomuses. Võib üsna julgelt väita, et sõjad ei kao iial. Sõda on vältimatu, temaga tuleb arvestada. Aga lohutuseks, igas halvas on killuke päikest
mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on
Vastuse oleme juba andnud – viimsevaatetorn 25 Sealsamas, lk. 87. on tugevasti estetiseeritud rituaal, surma muutmine kunstiteoseks. Ent see on reglementeeritud kunstiteos – seda nimetame kunstis pigem kitšiks. Jälgigem Batriani elu lõppstseeni. Batrian sõidab liftiga viimsevaatetorni üles – ja samas tõuseb tuul. Tuul lõhub laserprojektori poolt uduekraani suunatud kujutised ning Batrian näeb üleva projektsiooni asemel tegelikkust: lohutut kivikõrbe selle umbekasvanud radade, lagunevate kitsekorjuste ja kuivanud kaevudega. Batrian sulgeb seepeale silmad. Tsiteerin järgnevat: ta pilk pöördus aegamisi minevikku: esimesest vaatest peale ei näinud ta elu pilvituid pilte, vaid ehedaid kaadreid tulvil kannatust ja valu. Need suletud silmade TORNIVAATED tõid temani kõrgema mõistmise, et õnnelik põli, ilusad asjad ja kaunid vaated uinutavad meeli: elumõte tuhmub, igavikupüüe uinub ning pole
isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. 20 Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga
annaabi.ee 
