on mul tavaliselt kombeks (segan vahele, et nõu anda või samasugusest kogemusest rääkida) . Sõbrannat kuulates, ei tekkinud mul tahtmist mitte kuulata vaid pigem midagi vahele öelda. Surusin selle tunde alla, et ta saaks rahulikult ära rääkida,mis tal rääkida oli. Kuulates tema muret tekkis mul nii palju mõtteid, mis jutu lõppedes olid meelest läinud, kuid siis esitasin mõned küsimused ja mõtted tulid tagasi. Lõpuks andsin talle tema murega seoses natuke nõu ja lohutasin teda. Mul oli väga raske teda kuulata ja mitte midagi vahele öelda, kuid arvan, et nii on parem, sest tervet lugu teada saades suutsin seda teistmoodi analüüsida kui ainult ühte osa teades. Vahepeal peabki kõik ilusti ära kuulama ja alles, siis oma järeldused tegema ja nõu andma. Ülesanne 2: Ümbersõnastamistehnikad Katseta ümbersõnastamisehnikaid: situatiivset ümbersõnastamist ja nn. pikka ümbersõnastamist. Kirjelda mida tegid ja kuidas see õnnestus
Hakanud ehet käelt ära võtma leidsin enda kõrvalt kergendusena seismas kohaliku giidi, kes minule võõras keeles kaupmehega arvatavasti arveid õiendas. Seejärel andsin keti tagasi ning suundusin bussi poole ning talletasin juhtumi oma mälusse ja manitsesin end järgmistel kordadel ettevaatlikum olema. Selle nädala jooksul, mil ma Punase mere ääres viibisin, tundus sealne kultuur, sealhulgas teeninduskultuur, täiesti vastuvõetamatu, kuid siiski lohutasin end sellega, et sinna ei ole midagi parata sealsed elanikud on niiviisi harjunud ning nende jaoks on see tavaline. Kohanejana leppisin olukorraga ning tegin endale selgeks, et sealsete teenindajatega ei tohigi viisakas olla. Nemad saavad sellest teisiti aru kui põhjamaalased. Samas ei saa ka öelda, et Eestis teenindus erinevates asutustes tipptasemel on. Olen käinud ka Euroopa arenenumates riikides ning usun, et tean, mida tähendab hea teenindus
Minu jaoks oli ta alati olemas olnud, tema najal sai käima õpitud ja temaga oma võileibu jagatud. Ma mäletan seda kui ta saatis mind kooli ja mõnda aega oodates lahkus. Kui minu kooli tunnid lõppesid ( ma ei tea kuidas ta küll aru sai), siis juba ootas ta mind koolimaja ees ja me läksime koos koju. See koer hoidis mind üliväga. Ühel kevadisel päeval tulles koolimajast välja, avastasin, et ta ei ootagi mind. Mõtlesin, et äkki ta tuleb mulle vastu tee peal koju. Ei tulnudki. Lohutasin ennast sellega, et võib-olla ta läks isaga jalutama. Nemad mõlemad nautisid koos olemist. Kui ma olin juba maja juures, nägin isa. Ta oli kuidagi kohmetu, imelik ja tema silmades oli meeletu kurbus. Ma küsisin:" Isa, kus Lord?" Isa vastus oli: ,,Lord läks üle vikerkaaresilla, kus kõik loomad on õnnelikud, haigusteta ja rõõmsad". Mina sain pahaseks nii isa kui koera peale ja muudkui küsisin ja küsisin: ,,miks ta pidi minema? ja kus see sild asub? miks isa lubas tal sinna minna?
langesid, kohtas Verdi täiesti juhuslikult "La Scala" impressaariot Merellit. ""Kujutle vaid," hüüdis Merelli. "Solera libreto, hämmastav! Grandioosne! Täiesti ebatavaline! Pingelisus ja suursugused dramaatilised situatsioonid, imeilusad värsid!... Ent see tõrges saksa maestro ei taha seda taibata ning peab libretot võimatuks... Ma ei tea, kus on mu pea ja millisel moel ma uue libreto nii kiirelt hankida saan!" "Kuid ma võin sind aidata," lohutasin ma teda. "Kas sa "Pagulast" mitte minu jaoks ei tellinud? Ma pole selle tekstile ühtki nooti kirjutanud. Libreto on sinu käsutuses." "Braavo!... Seda nimetan ma kordaminekuks!"" Teatrini jõudnud, keelitas Merelli Verdit endaga kaasa tulema ning ulatas talle kõne all oleva libreto. ""Milleks mulle see? Ei, ei, ei! Mul pole tuju ooperilibretode lugemiseks." "Kuid ega libreto sulle kurja tee. Loe läbi! Tuleb juhus, annad selle mulle tagasi." Ja ta
muutudes. "Oh, kui kohutav! Kas seal õnnetuses keegi viga ka sai?" küsisin murelikult. "Jah, see õnnetus nõudis viis surnut ja need on autojuht, kaks jalakäijat ja kaks majas viibijat. Majas viibijad olid mõlemad lapsed. Osad jalakäijad ja autojuhid said vigastada. Seda õnnetust oli väga raske likvideerida. Õhtuks olime kõik surmväsinud ja higist läbiimbunud," rääkis Andres veelgi kurvemaks muutudes. "Pole hullu! On juhtunud hullemaidki õnnetusi," lohutasin teda. *** Moemaja poole sõites mõtlesin eksamist ja oleksin ääre pealt ühele autole otsa sõitnud, aga õnneks märkasin seda autot viimasel hetkel. Kui moemaja juurde jõudsin, tulid mulle meelde need turvamehed. "Teie sissepääsuluba!" seisid turvamehed jälle ukse ette. Ma otsisin oma kotist välja lipiku, mille peal oli pr Evelissa midagi kirjutanud ja käskinud selle turvameestele anda. Kui ma selle neile andsin, lasksid turvamehed mu kohe sisse. "Edu eksamiteks!!! Head päeva
tahtsime õhtul koju minna ja omakseid üllatada. «Kes te omaksed on?» küsis ta. «Phelpsid seal all.» «Oo,» ütles ta. Ja minuti pärast: «Kuidas ta selle kuuli sai?» «Ta nägi und,» seletasin ma, «ja püss läks lahti.» «Imelik unenägu,» ütles ta. Ta pani laterna põlema, võttis oma arstimitekoti ja me hakkasime minema! Aga kui ta paati nägi, siis see nähtavasti ei meeldinud talle; ta ütles, et ühele on see suur küllalt, aga kahele kindlasti mitte. Ma lohutasin: «Oh, ärge kartke, härra, paat kandis meid kolmekesi väga hästi.» «Kuidas kolmekesi?» «Noh, mina ja Sid ja -- ja -- ja püssid; seda ma tahtsin öelda.» «Oo,» hüüdis ta. Ta pani jala paadiservale ja õõtsutas paati; raputas siis pead ja ütles, et otsib parem mõne suurema. Aga kõik paadid olid lukus ja toetis; viimaks ta istus mu paati, ütles, et ma teda oodaku või veel küttigu või parem mingu koju ja valmistagu teisi üllatuse vastu, kui tahan. Aga ma ütlesin, et ei taha
Armastus oleks peaaegu nagu kurjus. Seda nägin oma õest, sest tema armastas oma meest tõesti. Aga niipea kui mees tema väiksematki tuju ei täitnud, sai ta kohe kole kurjaks, otse tigedaks, lubas mehe tulise ora otsa pista, ta peeneks jahvatada ja tuhaämbris prügikasti viia. Seal on vana mehe koht, kui ta ei armasta -- ütles ta. Noored muidugi ei armasta, sest need ootavad, et neid armastataks -- rääkis ta. Vanale läksin just selleks, et tema mind armastaks. Ta armastab ju -- lohutasin mina teda -- aga ta ei suuda ju kõike täita, mis sa nõuad. Mis armastus see on, mis kõike ei suuda, vastas õde mulle. Õige armastus võib kõik. Õige armastus võib valetada ja varastada, röövida ja tappa, õige armastus võib koera viisil haukudagi. Nõnda ütles ta ja hakkas ise naerma, sest tal tuli elavalt silmade ette, et kuis see oleks, kui armastus äkki koerana hauguks, karvane ja saba tudiseb. Niisugune
annaabi.ee 
