Lossi eristab see, et ta polnud ehitatud jõukuse ja võimuga uhkeldamiseks, vaid looja Ludwig II ja väheste kaaskondlaste isiklikuks otstarbeks. Ludwigi isa Maximilian II oli 1837. a ehitanud suveresidentsina ligidase Hohenschwangau lossi. See oli gooti stiilis. Ludwig kasvas seal üles ning lossi muusikatoas tutvustatigi teda helilooja Richard Wagneriga, kelle ooprid avaldasid noorele printsile sügavat muljet. 16- aastasena nägi ta R. Wagneri „Lohengrini“ esietendust ning sattus vaimustusse heliloojast ja tema muusikast, sest tundis Lohengrinis ära oma romantilise ideaali. Ludwig sai kuningaks kaheksateistkümneaastasena. Ta mõistis, et tal pole poliitikaks kalduvust ega annet, tõmbus ta üha enam argielust müütide ja legendide maailma. Sel hetkel seisid Neuschwansteini kohal varasema lossi varemed ning Ludwig soovis iidsed varemed üles ehitada tõelises vanade saksa rüütlite laadis. Ta ütles: „ Siia tulevad
Puupuhkpillidel kujutatakse näiteks Elsa vooruslikkust, puhtust ning ilu. Keelpille kasutab Wagner enamasti stseenide loomises. Kogu stseeni õhkkond ning selle muutuvus tuleb peamiselt keelpillidest, olgu siis pingeline torm või idülliline looduspilt. Soolod on antud peamiselt puhkpillide kanda. Wagneri vokaalikasutus on samuti äärmiselt iseloomulik. Tihedalt on massistseene, kuid jagub ka palju intiimsemaid ansambleid ning sooloaariaid. Imekspandav oli just see, kuidas “Lohengrini” puhul ei häirinud kordagi soprani- ning tenorihääle kiledus. Põhjuseks võis ka olla konkreetsete lauljate meisterlikkus, kuid tundus, et Wagner on oma vokaalpartiid vastavalt hääletämbrite parimatele omadustele kirja pannud. Kustumatu mulje jättis “Lohengrini jutustus” III vaatuse lõpus. Hõreda orkestratsiooniga lõigus laulab Lohengrin oma päritolust, Püha Graalist ning saatusest, mis langeb temale, kui ta on need paljastanud. 1979
Varjas end Weimaris Liszti juures, emigreerus Sveitsi, kus elatus taas juhutöödest. Samal ajal aitas Liszt Saksamaal lavastada Wagneri loomingut. Tänu Lisztile säilitas Wagner end füüsiliselt ja vaimselt. Pagulusaastad tapsid ka Wagneris revolutsionaari. 1850 Ooper "Lohengrin" -- Liszti lavastus 1845 libreto 1848 partituur 1850 ettekanne Weimaris SISU: legend graali rüütlitest -- õigluse ja moraalse täiuslikkuse kehastajad, võitmatud. Tõelise armastuse, õnne idee. Lohengrini saatuse samastab kunstniku saatusega, kes pakub rahvale oma kunstiga palju. · Juhtmotiivid on omavahelistes intonatsioonilistes seostes · Jõudis siin sümfoniseerimise teele, uuris, millise tambriga iseloomustada tegelaste sisemaailma. Kirjutas palju artikleid. 1849 - raamat "Kunst ja revolutsioon" -- muusikutest REFORM: 1851-- raamat "Ooper ja draama" · Selles raamatus Wagner formuleeris edasised ideed. · Traditsioonilise ooperi asemele muusikaline draama!
uue põhiseaduse, mille rahvas oli talle peale surunud. Puhkes Mai Ülestõus, kus Wagner mängis väikest rolli. See revolutsioon suruti koheselt maha Saksi- ning Preisimaa sõdurite poolt ning volitati revolutsionääride arrestimine. Wagner pidi põgenema algselt Pariisi ning sealt edasi Zürichi. Röckel ja Bakunin põrusid põgenemisel läbi ning pidid väljakannatama pikka vangistust. Wagner elas järgmised 12 asatat pageluses. Ta oli jõudnud lõetada "Lohengrini" enne Dredseni ülestõusu ning nüüd paaniliselt kirjutas oma sõbrale Franz Lisztile, et seda tema äraoleku ajal lavastataks. Ning nii ka läks esietendus toimus Weimaris 2850. aasta augustis. Wagner kannatas masenduse all isoleeritud Saksa muusika maailmast, sissetulekust rääkimata. Tema naine, kellele ei meeldinud tema ooperid, mis järgnesid Rienzi'le, langes samuti sügavamasse depressiooni. Lõpuks sattusi ta erüsiipeli küüsi,
üle jõu, hakkas ta otsima sobivamat ja muidugi mõista migavamat teed: ta hakkas loobuma oma ajastust ja iseenda ülesandest selles ning astus lõpuks kõrvale. Ajal, mil maarahvas linnadesse siirdus, põgenes Ludwig linnast maale. Loodust, mis talle sobis, mis tiivustas ta unelmaid ja tuli kasuks ta eelistustele, sellist loodust armastas ta üle kõige, samuti ka loomi- luiki, kes kandsid ta Lohengrini võlumaailma, või paabulinde, kes ta ees oma sabad lahti lõid. Ning hobuseid, kelle turjal suutis ta olla üle ruumist ja, nagu ta lootis, jätta selja taha aja. Öö oli aeg, mil kuninga unistused ärkasid, tõusid horisondile ja saavutasid seniidi- et hommikuahetatuses taas hääbuda. Öösiti tegi ta väljasõite, käis jalutamas, luges ja kirjutas, laskis fantaasial ringi hulkuda. Seejärel magas ta poole päevani, lootuses, et suudab öiseid unistusi päevase unega pikendada.
annaabi.ee 
