e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse liikumine ajas) logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias, audioloogias kohtufoneetikas (nt kurjategija hääle tuvastamine) muusikaakustikas kõnetehnoloogias (kõne automaatne äratundmine, kõnesüntees, kõneleja automaatne tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)?
¤ PSL uurimismeetodid: assotsiatiivne eksperiment- katses osalejale esitatakse stiimulsõna,tal tuleb sellle vastata esimese meeldetulnud sõnaga(vabad assotsiatsioonid). Saadud andmete põhjal koostavad lingvistid assotsiatsioonide sõnastikke, mida on hea kasutada näiteks keele õpetamisel. PSL huvitab esmajoones assotsiatsioonide laad ja selle sõltuvus kasutatud sõnadest. Verifitseerimine- ¤ PSL rakendusvõimalused eripedagoogikas/logopeedias. assotsiatiivne eksperiment pakub suurt huvi ka eripedagoogidele, sest selle läbi on võimalik välja selgitada ebakõlad lapse sõnaseostes. PSL rakendus-pedagoogiline suhtlemine(lastega suhtlemine,selgitamine), kõnearengu toetamine ja korrigeerimine, õppekirjandus(ülesannete/tekstide jõukohastamine lastele) Kõnetegevus. ¤ Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne seda
häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika 3) kontrastiivne ehk võrdlev foneetika 4) ajalooline foneetika ehk häälikulugu 5) normatiivne foneetika ehk ortoeepia 6) eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem  keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid  ühe ja sama foneemi
lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks, nt keeledidaktika  võõrkeelte õpetamine ja õppimine (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon), kontrastiivne keeleuurimine  eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid.
Vaja on fikseerida silbijärg ja silpide koostis, rõhulised ja rõhutud silbid (rütm), eesti keeles ka häälikute pikkussuhted kõnetaktis. Realiseerimisega kaasneb alati kontroll. Enam teadlikustatud on sisuline kontroll: kas ma saavutasin oodatud tulemuse? Paralleelselt toimub kinesteetiline kontroll ja kuulmiskontroll. Viimased kindlustavad tagasiside kõne tehnilistel tasanditel ja osaliselt võib üks asendada teist. Seda võimalust kasutatakse logopeedias ja surdopedagoogikas hääldamise korrigeerimisel. 6. Tekst ja selle loome Teksti iseloomustavad kaks peamist tunnust: terviklikkus ja sidusus. Sidusust peetakse lingvistiliseks tunnuseks. Seda kajastab sisuline sidusus (mõtete haakumine) ning vormiline sidusus (sisulist sidusust kindlustavad vahendid). Terviklikkus (sihipärasus, koherentsus) on tegelikult psühholingvistiline kategooria. Selle üle otsustab tajuja (kas saab aru, kas väljendatud mõte on tajuja jaoks terviklik)
annaabi.ee 
