PEETER (torisedes): Mis see sinu ninasse puutub? Katsu, et sa kassi saba alla saad! Hakkab sinul ka tarkus üle keema? Ninatark! JÜTS: Aga – eit ometi ütles – PEETER: Ah, kas sa ei mõista veel suud pidada? Üles parsile, ruttu, muidu – JÜTS: Juba ma lähen! (Iseenesele.) Mis sel taadil nüüd täna jälle pähe on pistnud? (Ennuga kokku juhtudes.) Ohoh! Kae nüüd! Ahahah! 30 Taat, tule vaata, vanapoiss parsil! PEETER (imeks pannes): Mis sa lobised! Kes on parsil? -13- Endised. Enn (ülevalt maha ronides). ENN (viha ja häbi täis, Jütsi poole): Kas sa pead lõuad, sina pudrukeel! JÜTS (naerdes): Ei pea! – Taat, nüüd sul pole enam tarvis Erastule minna, Enn käib nagu kukk meie õrrel! – Enn, Maie ütleb: salaja kuulatamine, see on häbi ja inetu! Seda ma räägin temale! ENN: NÕGESEPÕIS! PEETER: Vait, poiss, suu! Aga Enn, tule jumal appi, mis temp see on? Kas sa toapõrandat enam ei tunne
«Oh sina laiskvorst!» hurjutas tüdruk. «Suur terve, tugev mees -- kas sul häbi ei ole kerjata?» «Ara kurjusta, kena neiu,» meelitas Gabriel, «kurjus ei sünni inglitele. Iialgi argu kräsutagu paha mõte seda lumivalget, siledat otsaesist, argu tumestagu südame külmus sooja helduse läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlasti, sa oled niisama hea kui sa ilus oled.» «Võrukael!» mõtles Agnes naeratades. «Tahab ta mind armukadedaks teha?» «Seda sa lobised kõik silmakirjaks,» ütles tüd- 378 ruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. «Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.» «Ara veel lahku, hea laps,» palus Gabriel. «Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata, nii terveks ja tugevaks, kui sa mind mu välimuse järele arvad, nii väeti ja puruhaige olen ma tõepoolest. Mul on raske südamehaigus ja see'p see sunnibki mind kerjama. Tark vanaeit
» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela 85 murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter, teine pentameeter.» «Roni otsa!» käskis Clopin uuesti. Gringoire astus pingi otsa ja tal läks korda käte ja peaga balansseerides lõpuks tasakaalu leida. «Nüüd keera oma parem jalg vasaku taha ja tõuse vasaku jala varvastele.» «Kõrgeaulik härra,» vastas Gringoire, «teie tahate küll, et ma mõne kondi murran?» Clopin raputas pead. «Kuule, sõber, sa lobised liiga palju. Seletan sulle paari sõnaga, mis sul tuleb teha: sa pead tõusma vasaku jala varvastele, nagu ma juba ütlesin; niiviisi küünid sa mannekeeni taskuni, tuustid selle läbi, leiad sealt raha-kukru ja tõmbad selle välja. Kui sa nii talitad, et ükski kelluke ei tilise, siis on hea: saad santlaagriks. Meil ei jää siis muud, kui sind nädalapäevad sugeda!» «Pagana pihta, kas see mul õnnestub?» ütles Gringoire. «Aga kui tilisema hakkavad, mis siis?»
Sa ainult räägid, et võid seda teha.» «Noh, teen kah, kui sa mind narrid.» 13 «Oi jah, olen küllalt inimesi niisuguses pigis näinud.» «Ninatark! Arvad, et oled suur asjamees, jah? Eh, missugune kübar!» «Eks sa puuduta seda kübarat, kui ta sulle ei meeldi. Katsu ta peast maha lüüa; klobin läbi igaühe, kes söandab katset teha.» «Valelik!» «Ise oled valelik.» «O!ed valelik riiukukk ega julge peale hakata.» «Kõtt! käi minema!» «Kuule, kui sa veel palju lobised, siis virutan sulle kiviga pähe.» «Ohoh, näe kus virutaja!» «Jah, virutan.» «Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult ähvardad teha. Miks sa ei viruta? Sellepärast, et sa kardad.» «Ma ei karda.» «Kardad.» «Ei karda.» «Kardad.» Jälle vaikus. Jälle põrnitsemine ja teineteise ümber 14 keerlemine. Nüüd olid nad õlg õla vastas. Siis ütles Tom: «Käi siit minema!» «Käi ise!» «Mina ei lähe.» «Mina ka mitte.» Nii nad seisid seal, kummalgi üks
«Nädala ajaga pead sa jõudma lord Winteri juurde ja nädalaga pead sa tagasi olema, see teeb kokku kaks nädalat. Kui sa täpselt kaks nädalat pärast lahkumist 505 kell kaheksa õhtul ei ole tagasi, jääd rahast ilma, kuig sa jääd hiljaks kas või ainult viis minutit.» «Siis ostke mulle kell, härra,» ütles Planchet. «Võta see,» ütles Athos ning ulatas talle muretu heldusega oma kella, «ja ole tubli. Mõtle sellele, et kui sa räägid, lobised või hulgud, võib see maksta sinu peremehele pea. Ja ometi usub ta kindlasti sinu ustavusse ja vastutab sinu eest. Aga mõtle ka sellele, et kui sinu süü läbi juhtub midagi d'Artagnaniga, leian ma su üles kõikjalt ja lasen su soolikad välja.» «Oh, härra!» hüüdis Planchet, keda alandas kahtlus, kuid veelgi enam hirmutas musketäri rahulik nägu. «Ja mina,» ütles Porthos oma suuri silmi pööritades, «nülin su elusalt, pea meeles.» «Oh, härra!»
Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga, ainult selle vahega, et laulu lauldi valjusti ja ühel meelel, nime aga kordas igaüks oma-ette. Seega oli krahvi laul ühendavaks, preili nimi aga eraldavaks aineks siin esimese järgu asutises. Sellest sai Indrek alles siis õieti aru, kui ta preili nime pärast põrkas kokku Tigapuuga, mille tagajärjeks oli nende lõplik eemaldumine. ,,Mis sa seal lobised?" küsis Tigapuu Indrekult tõsiselt, peaaegu kurjalt, nagu oleks tal õigus teda käskida, kui see kordas tasakesi: Rimadla, Ramidla, Maridla, Miradla. ,,Ei midagi," vastas Indrek. ,,Kuidas ei midagi, ma kuulsin ju selgesti." ,,Mida sa siis kuulsid? Pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli." ,,Ei, ma kuulsin midagi muud," ajas Tigapuu vastu. ,,Aga mida siis, Issand jumal?" hüüdis Indrek, keda Tigapuu kõnetoon ärritas.
annaabi.ee 
