niiskuselembesed taimed. Kaldaveetaimede ja niiskuslembeste taimede vahele on raske kindlat piiri tõmmata. Üldiselt lähtume tüüpilisest, keskmise veetasemega südasuvisest olukorrast. 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? Põhjataimed; Elodeiidid - põhja kinnitunud, veesisesed taimed, õisik veepinna kohal; Tseratofülliidid - nõrgalt kinnitunud veesisesed taimed, võivad kerkida pinnakihti. 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? LITORAAL - taimedest hõivatud vöönd järves või meres (tavamõistes). Eesti järvedes kasvavad kaldaveetaimed enamasti kuni 2 m sügavusel. Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks. 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? Vastavalt vee sügavusele on erinevad kasvuvormid. Erinev lehekuju võib tuleneda ka temperatuuri erinevustest või vee liikumise tugevusest.
94. Ponto-kaspia loomade kompleks: kus ja miks kujunenud, mille poolest Eesti vete jaoks oluline. 95.Tulnukloomi veekogudes, nii Eestis kui mujal: miks nad võivad tekitada meile probleeme; näiteid. Taimed 1. Millised hõimkonnad on esindatud veekogude taimestikus ja kui suured on "suurtaimed"? 2. Hüdrofüüdid ja hügrofüüdid. Kaldaveetaimed ja amfiibsed taimed 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid taimeorganite ja kudede iseärasusi see veetaimedel tingib? Milliseid ühendeid kasutavad veetaimed süsinikuallikana? 7. Kas tarnamätast on õigem nimetada isendiks või klooniks? Missugused on
fütobentos, nimetatakse eufootiliseks vööndiks (euphotic zone)--see on piirkond, kuhu ulatuv valgus on küllaldane,et võimaldada autotroofsete (fotosünteesivate) taimede elutegevust. Eufootilise vööndi alumist piiri nimetatakse kompensatsiooni sügavuseks, see asub väga selgeveelistel ookeanialadel200 (maks. 270) m sügavusel, st. sellisele sügavusele ulatuvad vetikad. Maailmamere mõõtmeid arvestades võime öelda, et makrofütobentos on koondunud kitsale rannaribale (litoraali). Allpool asub afootiline vöönd, kus elutsevad heterotroofsed organismid (loomad, seened, bakterid). Bioloogid kasutavad eufootilise vööndi e. litoraali paremaks kirjeldamiseks kolme alajaotust: Supralitoraal kõige ülemine e. nn. pritsimise vöönd, see on veepiirist ülevalpool asuv ala, kuhu ulatuvad lainete pritsmed. Eulitoraal - perioodiliselt tõusu ajal üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks jääv ranna-ala.
Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni). Veekogud vastavalt vee vahetumise kiirusele: vooluveed e. lootilised (liikumine tulenev raskusjõust, kõrguste vahest, tekib jõeoru põhja säng) ja seisuveed e. lentilised. Lootiline tsoon järvedes ja meredes- murdlainetuse mõju all olev litoraali osa. Suurvee ajal väljub vesi sängist ja ujutab üle luha e. lammi (madalad kaldaalad 2 pool sängi). Eestis on üle 700 jõge-oja, veerohkeim on Narva jõgi, Euroopas Volga ja maailmas Amazonas. Eesti pikim jõgi Võhandu, Euroopas Volga, maailmas Niilus. Bentaali osad vooluvetes: kärestik e. lotaal; võrendik (veevoolu uuristatud sügav koht) e. lentaal; kaldaserv e. ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander. Järved nõo tekke järgi: a)tektoonilised (maakooretekkelised)
varu, mida on võimalik kasutada põllumajanduse, meditsiini, keemiatööstuse ja teiste majandusharude tarbeks. Loomasöödaks kõlbab praktiliselt kõigi reostumata järvede muda, vaid järvelubjaga muda pole sobilik. Peab silmas pidama ka seda järvemuda kasutamisel, et nende eemaldamine on tuntuim veekogude taastamise võte, mis noorendab veekogu eemaldades sealt liigsed toitesoolade varud. Pilliroo ressursid. suhteliselt hästi uuritud taim. Ta moodustab väga suure osa litoraali vööndi taimestikust (näiteks on Matsalus tema poolt kaetud ala 27 km2). Seega on tal ka tähtis koht ökotoopide ja biotoopide loomisel ja üldse aineringes. Tema produktsiooni kasutatakse mitmel eesmärgil. Näiteks valmistatakse soojusisolatsioonmatte, samuti punutakse vaipu, kotte jmt. Mitmel maal kasutatakse teda kergemate ehituste katusteks ja ehitatakse paate. See aitab kinnistada meresetteid ja soodustab mullateket. Pilliroog kaitseb ka kaldaid erosiooni eest
tuntud aerjalgsetele, mitmesuguseid mantelloomi, hulkharjasusse, limuseid jne.; muidugi peaaegu kõigi loomarühmade vastseid. Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Zoobentos: madutähed, merisiilikud, hulkharjasussid, limused. Zoobentose loomad on väga mitmekesised, mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.). Litoraali ja sublitoraali loomastikku võib mõõta kilogrammides ruutmeetri kohta. Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.). Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad,
Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Mere põhjaloomad (bentos) on väga mitmekesised, sääljuures mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.) 92. Läänemeri on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn
ja sügavus. 4. Meredes toimub pidev tsirkulatsioon. Õhutemperatuuride erinevused poolustel ja ekvaatoril tekitavad tugevaid tuuli, mis puhuvad aastaringselt ühest suunast (passaadid), moodustuvad pidevad hoovused, mis omakorda mõjutavad elustikku. 5. Meredes valitsevad pidevalt eritüübilised lained, toimuvad tõusud-mõõnad. Tõusul on eriti suur mõju rannikupiirkonnas, kus kujuneb välja väga rikkalik elustik, mis peab harjuma teatud perioodilisusega litoraali koosluste elukäigus (kuu ja päikese järgi seatud bioloogilised kellad, mis kutsuvad aktiivse perioodi esile just tõusu ajal). 6. Üks merekeskkonna kärakteristikutest on tema soolsus. Keskmine soolsus on 35 osa soola 1000 osa vee massi kohta e 3,5%. Sellest 2,7% tuleb naatriumkloriidi arvelt, ülejäänud osa enamasti magneesium-, kaltsium- ja kaaliumsooladest. Kuna soolad dissotsieeruvad ioonideks, siis antakse merevee koosseisust ka ioonide kaudu ülevaade. 7
annaabi.ee 
