Artikli analüüs ,,Miks me üldse reisime?" Tiit Pruul avaldas oma artikli ,,Miks me üldse reisime?" eesmärgiga mõista, miks inimesed reisivad. Alustades romantismiajastu kuulsatest literaatidest nagu Byron, Puskin ja Lermontov, jõudis autor tänapäeva vabatantsijani Matt Hardingini. Pruul leidis osavalt ajastutevahelised reisikogemuste erinevused ja tõi põhjendusi, miks on inimeste eesmärgid reisi alustamiseks muutunud ja miks pole ümbermaailmareisis enam midagi erakordset. Inimeste reisimisvajadused on põhjendatud vastandlike argumentidega. Osadel domineerib seiklushimu, nagu näiteks Jamesil, artikli autori vestluskaaslasel, kellega ta Indias kohtus
tugijalg), teisele ainult nõjatus (nn, nõjajalg), figuur liikuvam Skulptor Polykleitos töötas välje selle aja ideaalse inimese proportsioonid. Nt. tema töö „Odakandja“. Kujudele osati anda erinevaid poose. Nt. Myroni „Kettaheitja“, asend väga liikuv. Hellenistlik skulptuur Rõhutati kannatusi, traagikat, seda väliselt, siseelu ei kujutatud. Rohkem liikumist. Portreed isikupärasemad (filosoofidest, literaatidest). Figuurid saledamad. Kujutati rohkem lahtiriietatud naisi. Praxiteles „Hermes Dionysosega“ Tuntumad tööd: - Melose saarelt leitud Aphrodite, roomapäraselt Milose Venus. - Skulptuurigrupp „Lakoon“. - „Samotrake Nike“, säilinud vigastatult. - Pergamoni altari võitlusstseenidega reljeefid. Maalikunst Teatakse kirjalike allikate kaudu, tänapäevani pole säilinud.
1950. aastate algupoole stalinistlikus kultuurigenotsiidis eemaldati ta avalikust elust ja keelustati tema teosed, mis oli küll ränk ülekohus, ent pikendas lõppkokkuvõttes tema kontseptsioonide valitsusaega. Tuglase normid ja kriteeriumid olid mõistlikud, nende taastamisega võitis kirjanduselu palju. 1960. aastaist peale teisenes kirjandus radikaalselt ega mahtunud enam tema esteetika raamidesse. Mõistagi polnud Tuglase süü, et osa literaatidest neisse raamidesse tardus. Soome jäi Tuglase n-ö teiseks kodumaaks ka pärast pagulust. Ta tutvustas ja tõlkis soome kirjandust. Tema eestindatud Aleksis Kivi "Seitse venda" on meie tõlkekunsti tippe. Tuglase "Lühikest eesti kirjanduslugu" kasutati aastaid Soome ülikoolides õpikuna. Kkaks Soome kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks ja 1982. aastast tegutseb Helsingis eesti kultuuri huviliste soomlaste asutatud Friedebert Tuglase Selts.
realismi näitena olgu nimetatud kaks 1949. 1951, teine täiendatud trükk 1952). aastal ilmunud teost: korraks meteoorina läbi Kommunistliku võimumasina sekkumine eesti kirjanduse lennanud Venemaa eestlase kogu kultuuriellu saavutas haripunkti 1950. Hans Leberechti kolhoseerimist kujutav jutustus aastate alguses. Eesti kirjanikest ja literaatidest “Valgus Koordis” ja noore muhulase Juhan langesid stalinistliku tagakiusamise ohvriks Smuuli “Poeem Stalinile”. Smuuli teravmeelsus isegi truud ning teenekad, nagu ENSV Kirjanike ja rikas kirjanikuanne avaldusid aja möödudes Liidu juhatuse esimene esimees Johannes nii luules kui ka proosas ja dramaturgias. Nii Semper või Varese valitsuse kunagine
Kuid kirjandust pidas ta tõsimeeli lihtsameelseks ja kahjulikuks tegevusalaks, ning vaba mõtte mis tahes valdustes nägi ta ohtlikku vastuhakku, mis tuli välja juurida. 1820. aastate teisel poolel olid Moskva noored kogunenud kahe keskuse ümber. Esimene neist oli ajaleht ,,Moskovski Telegraf", mida Puskini ammuse sõbra P. Vjazemski abiga andis välja noor literaat N. Polevoi. Teine kirjanduskeskus koosnes filosoofilise ,,tarkusearmastajate" ringiga seotud noortest literaatidest. Kõik nad olid Moskva ülikooli kasvandikud ja moodustasid dekabristidest järgmise põlvkonna. Puskin tegutses koos Moskva noortega, et luua uus ajakiri. Uue ajakirja ,,Moskovski Vestniki" sündi tähistati 24. detsembril piduliku lõunasöögiga. Puskin toetas ajakirja energiliselt, avaldades selles stseene ,,Boriss Godunovist", katkendeid ,,Jevgeni Oneginist" ja mitu luuletust. Aga koostöö läks luhta, sest ajakiri orienteerus eliitlugejale, lugejate arv kahanes
nüüd levis ka teisi ameteid juurde. Sellega muutus aadlik tavalisemaks, kuna tegeles asjadega, millega võis tegeleda ka mitte aadlik. Vaatamata sellele ei loobutud oma aadelkondlikust eelistest. MITTE AADLIKUD Uue ,,seisuse" välja kujunemine literaadid. Literaadid olid kodanliku päritolu akadeemilise hariduse saanud inimesed koduõpetaja, teadlane, arst, pastor. Oli omandatud haridus ja teeniti sellega raha. Suure osa literaatidest moodustasid Saksamaalt sisse rännanud. Nende jaoks oma suuremat tähendust haridust ja sellega saadav vaimne üleolek. Nad olid aadelkonnast rohkem avatud Euroopast tulevatele ideedele. Aadelkonnaga oli ikkagi küllaltki tihe side, igapäevaelu ja elustiil sarnanes aadlike omadele. Linnakodanikud kolmas oluline kultuuri kandev osa. Suurema osa moodustasid kaupmehed ja käsitöölised. Gildide ja tsunftide süsteem valitses ikka edasi. Linnade areng oli 19. saj keskpaigani tagasihoidlik. 189
annaabi.ee 
