Hommik Ärkan selle peale, kui peremees mind õue kutsub. Ma ei viitsi ennast liigutada, kuna see armsaks saanud diivan tundub täna kuidagi eriti pehme ja soe. Olen ise tavaliselt äratajarollis hommikuti olnud, aga õues on talv ja minu karvkate on nii õhuke, et kardan ära külmuda. Ma saan oma peremehe toonist aru, et tal on tööle minekuga kiire ja mina hoian teda kinni. Tõusen vaikselt ja sirutan oma pikad koivad välja ja teen ühe suure ringutuse ja lippan ukse juurde. Jälle see piinav kaelarihm, mille sinine värv mulle kohe üldse ei istu. Kui peremees vähemalt korrakski silma minu pealt laseb, siis meelega seda närides loodan, et see katki läheb ja mulle uus ostetakse. Oma esimesed käpad uksest välja tõstes tunnen ma külma, mis mind kramplikult kokku tõmbab ja värisema sunnib. Jään seisma ja tahaksin tuppa tagasi joosta, aga piinav põis vajab tühjendamist ja hambaid väristades jooksen ruttuga
loomade arvel. Sellised erilised põhjapõdrad annavad elule justkui mõtte. Nad on osa sinu elust. Nende peale võib alati loota. 19 KOKKUVÕTE Ei kõpsuta, ei kõmista, Ei sõraga ta räägi, Karastatud noolena seal Lendab noor põder! Sel põdral on sõrad Hõbedased. Sel põdral on sarved Kaunid kuldsed! Sa põder, mu põder, Sa põdrake! Kuhu sa nüüd tormad, Kuhu sa sihti sead? Ma jooksen ja lippan Jääkülma vee äärde. Astun, oma sõraga Allikavee ma jahutan. 20 KASUTATUD KIRJANDUS LOOADE ELU 7. KÖIDE IMETAJAD [Toimetanud L. Poots TALLINN ,,VALGUS" 1978] lk. 354-356 PÕHJAPÕDER ARKTILISES KULTUURIS [Art Leete, Liivo Niglas, Anzori Barkalaja Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001 (Põltsamaa: Vali Press)] lk. 19-21; 40-52 http://haldjas.folklore.ee/tagused/authors/ernits.htm http://old.artun
paflagoonide juht Harpalion, selle surma eest maksab aga kohe kätte Paris oma eksimatu vibuga, tappes Euchenori Korinthosest. Nüüd aga hakkavad troojalased taganema kogu vasakul tiival. Pulydamas ruttab otsima Hektorit, kes heitleb paremal. ,,Hektor," hüüab ta, ,,tuleb meie omad uuesti rivisse panna, või oleme võidelnud tühja! Meil pole mingit juhtimist!" ,,Sul on õigus!" vastab Hektor vankrilt maha hüpates. ,,Jää siia, ma lähen lippan vasakule tiivale ja jagan mõned käsud!" Hektori kohalolek ja sõnad annavad troojalastele taas jõudu, nad grupeeruvad ümber, pööravad iseendid ja oma relvad jälle vaenlase poole ja blokeerivad selle peagi. Kuigi ei ole vaherahu, astub Hektor üle eesliini; seda näeb Aias, kes tungib võitlejate vahelt läbi ja astub talle vastu. ,,Hektor!" hüab ta. ,,Kuhu sa enda arust lähed? Meie laevade juurde või? Ei lähe läbi! Siit ei pääse sa kuhugi
.. Ma vist ei saagi teid ise aidata, aga ma võin käia külas ja tuua abi, aga siiski enne tahaks näha, mis seisus juhtum ja kannatanu on..." rääkis poiss päris asjatundlikult. "No jah..." ütles Andres ja juhatas poisi augu juurde. "Nii, nii..." ütles poiss. Poiss vaatas veel alla. Olukord oli päris õudne ja lootusetu. Mu jalg oli verine ja tõenäoliselt murdunud, pea oli ka verine, selg valutas mul ka väga hirmsasti. "Asi on päris kriitiline, kuna vigastused on suured. Eks ma siis lippan ruttu külla ja kutsun abi!" hõikas ta ja jooksis külla. Andres hingas kergemalt, aga ma olin kaotanud meelemärkuse. Varsti tuli poiss koos nelja suure ja tugeva mehega. Meestel omakorda olid käes liaanideset punutud köied ja paks riie. "Mis juhtus?" küsis suur, musklites mees. Oli näha, et see mees on väga tugev ja võib- olla ka küla pealik... "Nii mehed, meil pole aega raisata! Teie ronige alla. Nii, meie laseme selle alla, teie tõstate peale ettevaatlikult, ja meie tõstame üles
«Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii.lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! -- Veider lugu, et ta just sellele tot- 266 rale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada! Imelik! -- -Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuhas.» Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.
mõtlesin, et mind poleks enam seal, kui ta tahaks seda võimalust teostada. Vanamees käskis mind paadi juurde minna ja onni kända, mis ta oli kaasa toonud. Seal oli viiekümnenae-lane kott maisijahu, suitsutatud seakülg, padruneid, viie-teistkümneliitrine ankur viina ja küljealuseks vana raamat, kaks ajalehte ja natuke takku. Ma punnisin ühe koorma ara, läksin tagasi ja istusin paadininasse puh- 238 kama. Mõtlesin kõik läbi ja arvasin, et pistan plehku püssi ja mõne õngega ja lippan metsa. Arvasin, et ma ei jää ühte kohta, vaid aina hulgun mööda maad -- enamasti öösi -- ja kütin ja kalastan, et süüa saada, ning lähen nii kaugele ara, et vanamees ega lesk mind iial enam ei leia. Arvasin, et saen öösi augu valmis ja lähen, kui taat on parajasti purjus; ja ma uskusin, et ta nina viltu võtab. Olin nii mõttes, et ei märganudki, kui kauaks ma paati jäin. Viimaks vanamees hõikas ja küsis, kas ma olin magama jäänud või uppunud.
annaabi.ee 
