jumalikku valgust kõigi oma alamate peale. Kuningate jumalikkust tõendas nende väidetavad võimed ravida erinevaid haigusi. Jumaliku monarhia ideed pooldavat teoloogiat õpetasid, et kuninga võim on justkui võim oma laste üle: heatahtlik, aga samas täielik. Teistsugused valitsusmudelid Prantsusmaa oli suureks eeskujuks paljudele, kuigi teised nägid selles pigem hoiatavat märki Euroopa allakäigust: rahvas on muutunud orjameelseks ning eliit lipitseb kuninga ees. Absolutismi vastased pidasid eeskujuks Madalmaid, kus kehtis vabariiklik riigikord. Madalmaad koosnesid 7 provintsist, kus valitsesid enamjaolt linnade esindajad. Kolmandaks riigivormiks oli parlamentaarne monarhia. Kuninga võimu piirasid rahvaesindused, millele kuulus õigus ise seadusi välja anda, selline oli 17. sajandil Inglismaa, Kokkuvõttes võib öelda, et 17. ja 18. sajandi Euroopas ei peetud ühtegi valitsemismudelit ainuõigeks. Nii monarhial kui ka vabariigil
ongi originaalne." Sellest tulenevalt on Mussorgski teosed on läbikomponeeritud. Mussorgski alustab sotsiaalse ja satiirilise teema käsitlemist. Selle teema peidab ta laululoomingusse. Sügava tundeküllusega kirjutab ta laulu "Vaeslaps", kellest mitte keegi maaimas ei hooli. Pilkav satiiriline teema väljendub laulus "Kirp". Ei rumalusele ja lipitsemisele. Mõtte sai ta aga Goethe "Faustist", kus Mefistofeles lipitseb ja poeb. Uuenduslikuks on ooperis koorid. Koor ei ole enam passiivne kõrvalt vaataja, kes laulab ilusaid,ümaraid kooristseene kauni alguse ja lõpuga. Koor on aktiivne tegelane - rahvas, kes võtab osa sündmuste arengust, arutleb, kommenteerib ja sageli mõjutab lõpptulemust. Läbi kooride saavutab Mussorgski ooperites rahvadraama olemuse. Sünnivad esimesed massistseenid, milles tänu ebameeldivale meloodiale võivad esineda kileda häälega
Samas perekond tekitab Koljas sellist ahastust, et mitmeid kordi jookseb poiss nuttes oma tuppa või kodust ära vürsti juurde. Piinlik on tema jaoks nii isa kindral Ivolgini meenutused lugudest, mida kunagi ei juhtunud, kui ka tema pidev joomine. Laostavalt mõjub ka venna Gavrila Ivolgini pidev käratsemine perekonnaliikmete peale, kes ei poolda viimase ideed abielluda raha pärast. Samuti on kahestunud Lebedev, kes lipitseb iga isiku ees, kellel leidub raha ja lisaks ei oska mees pidada saladusi, vaid laterdab välja alati kõik, mida teab, vahel rohkemgi. Sellegipoolest oma pere ees proovib mees olla igati eeskujulik pereisa, kuigi see ei õnnestu kuigi hästi. Seda väljendab õepoja Doktorenko täielik austuse puudumine isiku vastu, kes näeb vaeva tema üleval pidamiseks.
kui ikka asi tõsine ja sinu ellu jäämine sõltub paljudest faktoritest. Siis just nii kipub see asi minema. Näritakse kõrisid läbi. Tallatakse nõrgemad jalgade alla, et ise pääseda. Ju löövad välja meis, need loomalikud instinktid (Kas...2008. Kas inimene on inimesele hunt?http://kodutud.com/viewthread.php? tid=4395&page=2#pid401392. 12.04.2008). · Inimene on inimesele hunt. Silmast silma suheldes lipitseb ta alandlikult, tõmbab saba jalge vahele, patsutab õlale ja lausub isegi mõne kiidusõna (Inimene...2008. Inimene ja hunt. http://www.virumaateataja.ee/251004/esileht/arvamus/15020510.php?&Y=2004&M=9. 12.04.2008). · Silver Anniko teos ,,Rusikad" annab ulatusliku läbilõike elust kodanlikus Eestis 1940ndate aastateni. Romaani põhiosa moodustavad inimeste elukatsumused. Nende saatuste kaudu avab autor
Tema vanaisa oli olnud pärisori, kuid oli suutnud koguda 3500 rubla ja osta oma perekond vabaks. Ta ise oli lapsena näinud üsna karmi põlve. Ta alustas üliõpilasena lühijuttude kirjutamisega, et perele elatist teenida. Tema jutukesed olid teravmeelsed, lühikesed ja esmapilgul mõeldud inimese lõbustamiseks kuid tegelikult rääkisid need inimese naeruväärsetest omadustest. Tema peategelane oli väikekodanlane, keda iseloomustas inimväärikuse täielik puudumine, kes poeb ja lipitseb endast kõrgemate ees ja suhtub põlglikult neisse, kes on temast madalamal. Ta on egoist, kitsa silmaringiga, koguja, mats ja argpüks üheskoos. Tsehhovi jutustused kandsid ühist pealkirja ,,Naer läbi pisarate", mis loomingu arenedes kujunes protestiks elu halluse ja labasuse vastu. ,,Kadunud põlvkond" Kadunud põlvkonnaks nimetasid end kirjanikud, kelle täisealiseks saamine langes kokku Esimese Maailmasõjaga. Nende noorte
tagasi). JÜTS: Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis (sõrm nina ääres) Kure onu meilt otsib? Valla asju meil arutada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllap tean! (Publiku poole.) MAIEL JÄLLE KOSILANE! – Aga – kes ta võib olla? (Rehealuse Enn ei meeldi poole.) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat inetu! (Murelikult.) Kui ta aga see pealuu ENN ei ole! Seda ma ei taha! See lipitseb isa ees ikka nagu Karja-Pits kannika ees, ja seljataga sõimab mind «rumalaks poisiks» ja «tahmapeaks». Kas ma ei ole ometi koolis kolmandal kohal –? (Põlgusega.) Va pöidlapurustaja! Kas Kure onu ise mulle ei ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma aga ei tohi sellest nimetada, enne kui asi selge. Seda ma olen ka lubanud, ja mees peab sõna! Aga Maiet ma temale ei anna! (Mõttes ja poolkavalalt.) Miks siis MÄNNIKU MÄRT teda ei võta
Elizabethile kõneleb alati sellest, millest mõtleb. Ta on arukas, tagasihoidlik, isegi häbelik neiu. Viiest õest on ta vanim ja ilusaim. Ta on edevuse ja tagamõtteta siiras, leiab igas inimeses head. Elizabethi sõnul on nende suurimaks erinevuseks see, et Jane’i üllatasid komplimendid, kuid teda mitte kunagi. Mr Collins on süžeesse toodud näitamaks abielu negatiivset külge. Ta on sükofant (orjalik tallalakkuja/pugeja), kes lipitseb endast kõrgemal positsioonil seisvate inimeste ees, ülespuhutud vaimulik ja kummaline kombinatsioon vajadusest teenida ja ennast kehtestada. Tema grotesksus (pentsikus, veidrus, moonutatud välimus jne) mõjub lugejale koomiliselt. Leedi Catherine on väga jõukas ülemklassi kuuluv naisterahvas, Darcy tädi ja mr Collinsi patroon. Ta on ebaviisakas, autoriteetne ja domineeriv isiksus, kellele meeldib talle lähedaste ja temast sõltuvate inimeste elusid juhtida
sessiooni jooksul kokku alati palju rohkem lollusi, kui terve kuningate dünastia mitme aastasaja jooksul, kaasa arvatud kõige rumalamad neist. Ma olin masendatud sellest, et riigis, kus iga lollpea mitte ainult et ei kasuta sõnavabadust, vaid võib ka pääseda Riigi-päeva ja saada "seaduseandjaks", impeeriumi krooni kandja saab keeldude objektiks ja mingisugune parlamentlik jututuba võib "teda avalikustada". Veelgi enam masendusin ma sellest, et seesama Viini press, mis niivõrd lipitseb iga õukondliku eesli ees, kui tegemist on Habsburgide monarhiaga, kirjutab täiesti teisiti Saksa keisrist. Siin teeb ta mureliku näo ja ühineb halvastivarjatud kurjal ilmel samuti arvamustega ja kartustega Wilhelm II kõnede suhtes. Loomulikult on ta kaugel sellest, et sekkuda Saksa impeeriumi siseasjadesse, hoidku Jumal! kuid, torkides sõbralike sõrmedega Saksamaa haavu, "meie" ju ai-nult täidame oma kohust, mis on meile pandud meie kahe riigi vahelise liidu faktiga
annaabi.ee 
