7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tsembalo. Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid". Eesti
Balalaika Balalika on 3-keelega vene keelpill. Sellel on puust tehtud kolmnurkne kõlakast ja pikk sõrmlaud. Balalikat mängitakse sõrmedega või lipitsaga. Balalaika sugulaspillid on Buzuki, Domra, Erhu, Lauto, Mandoliin, sitar. Mandoliin Mandoliin on väike 8-keelne keelpill. Mandoliin on arenenud lautost. Alates 17.sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias. Pilli kuju ja topeltkeeled pärinevad lautolt. Sõrmlaud on samuti jaotatud krihvideks. Mandoliine on eri suuruses ja variandis. Enam levinud on 4 topeltkeele ja viiuli häälestusega pill.
KITARR (REFERAAT) KOOSTAJA: KLASS: ÕPETAJA: ÜLDINE kitarr , araabia päritoluga rahvalik keelpill. Harilikult on kitarril number 8 kujuline kõlakast ja kromaatilise jaotusega sõrmlaud. Eristatakse itaalia (6 keelt), vene (7 keelt) ja havai kitarri (2-8 keelt). Kitarri mängitakse enamasti sõrmede või lipitsaga. Teda kasutatakse soolo- ja saatepillina, ka elektriliselt võimendatuna. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kõla jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. AJALUGU Keelpillide hulgas on kitarri täiesti eriline, tema mitmekesine kasutamisvõimalustest tingitud koht
Lauto Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd bagdadi muuseumis. Muusikariist jõudis peagi Egiptusesse. Osa neist 2 keelega lautodest olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, millel oli 6 kõlaava. Mõnikord oli 32 cm pikkuse pillikaela otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Neid mängiti lipitsaga. Pika kaelaga lauto ilmus Kreekasse 4. sajandil eKr, sealt levis see Etruuriasse ja Roomasse. 5 sajandil pKr mängiti pika kaelaga lautot Bütsansis ja Liibüas, Indiasse jõudis see alles 10. sajandil. Läänelik lauto oli otseselt kujunenud araabia ud'ist, lühikese kaela ja 4 keelega pillist, mida mängiti lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega
Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud (vt. viiuli sõrmlaud), häälestuskruvid (vt. viiuli häälestuspulgad). Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates. 1. Sõrmlaud 2. Pillikeeled 3. Roop 4. Häälestuspulgad 5. Lõuahoidja 6. Kõlakast 7. Kõlaavad 8. Poogen Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on kimbus koos kuni paarsada tükki. Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks.
näpitakse, sellel poognaga tõmmatakse või selle pihta lüüakse. Vanal ajal valmistati pillikeeled enamasti soolest või siidist. 5 saj. eKr on Pärsiast leitud ka kuldtraadist pillikeeli. Uuemal ajal on levinud nailon- ja teraskeeled. Heli tekitamiseks on kolm võimalust: · keele näppimine üks energiaimpulss ja võnkumine ei kesta kaua st. helid on lühikese kestusega. Küüne või lipitsaga tekib terav heli, sõrmeotsa või pöidla abil tuhmim. · keelte pihta löömine- tekitab püsivama heli. Löögi järel võngub keel kauem ning ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt. Klaveri või simbli mängimisel tekib üks energiaimpulss iga tekitatud heli jaoks. · poognaga mängimine võimaldab mängida kestvamaid noote. Kõla sõltub poogna asendist
Kitarr Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid. Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates. Mõisted: Poogen - Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on kimbus koos kuni paarsada tükki. Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks. Jõhvidega tõmmatakse risti üle pillikeelte, et need hakkaksid võnkuma. Keeli saab
annaabi.ee 
